kuigi enamus ajast on meeletu tülpimus peal, siis mingid hetked ja vahel lausa terved päevad on toredad. täis pisikesi armsaid detaile. tänane on üks sellistest. sain pisut kauem magada ja natuke rahulikut istuda ja juba oligi tuju hea ja nalja kui palju.
mataderosse läksin alles neljaks, enne seda käisin poest läbi, et homseks süüa osta, nagu ma seda alati teen.
siis kõndisin käed kotte täis mööda tänavat ja möödusin ühest maailma kõige tavalisemast hispaania baarist. aga uksest kostus sellist muusikat, et tekkis kohutav tahtmine sisse astuda. kui ma oleksin olnud mingis lastefilmis, oleks selles kohas elutsenud mingi hea nõid. või lihtsalt hea vaim. mingi positiivne tegelane. see oli ksülofon. heli, paus, heli ,paus. lühikesed löögid, lühikesed pausid. nii lihtne ja nii ilus. kuigi tegelikult ma isegi ei tea, kas see oli muusikaline taust või mingi imelik telefon. möödusin nii kiiresti.
mataderosse jõudnud ja seal pisut olnud, sest mul ei olnud midagi teha enne teiste saabumist, kustus üks inspitsent mind üle tee asuvasse baari kohvi jooma. enesegi imestuseks võtsin kutse vastu. ja ei, see ei olnud mingi suur ja karune mees, kes mind sinna kutsus, vaid üks naine, kellega ma olen varem paar lauset vahetanud. aga ta välimus on minu jaoks meeldiv. ta tuletab mulle esimsest hetkest ühte ema sõbrannat meelde, kes on väga ilus, aga tundub mulle alati vihasena. see naine aga ainult naeratab ja on seetõttu veel ilusam. no ja me siis läksime.
baar oli juba iseenesest elamuslik. tumedamat sorti mündirohelised seinad ja lagi, baari kohal ümmargune laest eraldi rippuv osa. baar ise on imetilluke, aga sinna on kuidagi pressitud paar lauda ja kaks vilkuvat mänguautomaati. leti peal oli masin, kust mingit hulka sente sisse lükkides on võimalik saada kõikvõimalikku eri toone nätsukuule. siinjuures tuletan meelde, et baarid ei ole alaealistele. leti taga askeldas kaks vormikat mustanahalit naist, üks neist täiesti blond. baaririiuli küljes rippus käsitsikirjutatud teadaanne, et on võimalik osta dominikaani loteriid. no ja palju muud huvitavat. ja kogu leti äär oli täis matadero töömehi,kelle hakkas meie sisenedes hirmus huvitav, olime ju külastajatest ainsad anied, pealegi nad teavad meie nägusid.
kuigi lubasin endale kunagi, et ma ei hakka siin kohvi jooma, olen nüüdseks seda lubadust juba mitu korda murdnud. niisiis tellisin kohvi. rohke piimaga küll. aga mu kaaslane ei lasknud mul maksta. - ma ei tea, kas olen siinsetest maksmiskommetest rääkinud? - nojah. mis teha. naljakas oli aga see, et kui me oma kohviga lauda olime istunud, tuli baaridaam ja tõi kogu raha tagasi. mehed olid otsustanud, et tahavad ise maksta. väga huvitav koht on see hispaania. sellist nalja pole ma veel näinud.
kohvi joomine iseenesest läks väga kiiresti. nagu ikka, sest siinsed tassid on mikroskoopilised. ja kohvi piimaga juuakse väiksest klaasist.
no ja siis me läksime proovi.
kus ei tominunud nagu ikka esimesed paar tundi suurt midagi. näitlejad proovisid oma kostüüme läbi (uuesti) ja käisid väikse vahega neid laval näitamas. ja ma tegin oioioi kui palju pilte jälle. homme ehk saan üles ka mõned. ja siis väike tšill ja pisike olelemine ja veel natuke ja veel natuke.. siis sai kell kaheksa ja proov lõpuks ometi algas.
ja siis püüdsid mu kinni abel (LÕPUKS OMETI ma suutsin selle nime meelde jätta!!), kes mängib meest, kes poksib ja eliel, kes on ta dublant ja koori liige. ja hakkasid igasugust imelikku juttu mulle ajama. ja väga lõbus oli. nende vestlustega on alati nii, et esimesed kümmekond minutit on võimatud, aga kui mõlemad pooled (siis mina ja kes iganes muu) vastu peavad, läheb edasi lihtsamalt, sest siis ma harjun konkreetse inimese kõnemaneeriga ära ja hakkan vaikselt mõistma. see kord läks ikka päris hästi. nende kahega rääkisime vist pool tundi, siis abel pidi minema, aga elieliga vestlesime ikka tunni vähemalt. ja väga huvitav oli. võrdlesime inimeste temperamente erinevates maades. ja erinevaid maid. ta on pärit brasiiliast ja tema jaoks on hispaanlased külmad nagu kalad. võite siis aimata kui naljakas ja põnev meil teineteise kirjeldusi kuulata oli. ja juttu jätkus kauemaks. ehk siis kooristseeni alguseni.
üritasin ka grotowskit lugeda, aga kuigi see raamat on tunduvalt haaravam kui kaks aastat tagasi, ei ole võimalik keskenduda keset hispaanikeelset brechti-weilli musikaalsust. loobusin ühel hetkel.
paar korda käisin õues. naljakas, kuidas unustad ära, et õu on olemas kui proovis istud. mis sellest, et sinna saamiseks peab lihtsalt viisteist sammu astuma ja paarist lahtisest uksest läbi minema. ja seal on alati nii hea õhk. suvine ja sume. natuke soe ja õhtul natuke jahedam. aga enam mitte kunagi külm. ja vahepeal lendavad linnud ustest sisse ja tiirutavad näitlejate peade kohal.
jah, palju ilusat näeb silm kui ta öösel korralikult looja lasta.
seda ma nüüd kohe teengi.
kaunist ööd:)