ja ausõna see on hetkel viimane. ma lihtsalt leian kogu aeg asju, mida tahaks sirlule pühendada. see on järjekordne.
saad aru küll, kullake :)
jõudu tööle oma asjadega.
domingo, 29 de abril de 2007
unustasin täiesti ära, mis ekstreemsus minuga täna turult lahkudes juhtus. nimelt jätsime paar asja ühte pubisse hoiule ja nö tasuks istusime seal pärast natuke. selline tore hipikoht oli nagu pildiltki ehk näha. no ja kui me ära läksime, avastyasin umbes paarsada meetrit hiljem, et mu FOTOKAT ei ole. sellist hüpekat pole mu kõht mõnda aega teinud. ütlesin marianole ja ta ehmatas hullult ära ja ütles jookse! ja ma siis jooksin. oli seal veel. :) mariano ütles, et mul vedas hullult. tavaliselt seda seal olnud ei oleks.
käisime täna jälle marianoga turul pühapäeva tähistamas. peale seda kui ta oli poolteist tundi lubatud ajast hiljem kohale tulnud. aga noh, eilset arvestades ma ei imesta väga..hih..hih..hih... täna oli kuidagi rahulikum seal olla. kas oli asi selles, et sooja oli 17 ja mitte 30 kraadi või selles, et ma saan juba marianost aru ja tema minust või selles, et nüüd meil oli vähem asju mida otsida ja seega kindlam siht silme ees, aga tore oli see ikka. läbi võttis küll, kuna ma pole juba nädal aega nii palju korraga kõndinud, aga närvid jäid terveks. ja see on ju põhiline. ja siis oli mariano veel nõus mind bussijaama saatma ja oi see oli temast armas. ma oleksin seal neli-viis tundi käinud muidu, nüüd läks kokku tund. metrooga ja ümber istumisega ja siis tuli piletid osta homseks ja ta näitas mulle seda ka, kus bussi peale minna. :) ja pärast ta ütles peale antonioga telefoniga rääkimist, et ma olen cool. ma ei saanudki aru, kumma mõtteavaldus see oli, aga mis sellest :D
ja nüüd ma sõidangi homme granadasse ja see on täitsa uskumatu, et ma kavatsen VIIS TUNDI bussis istuda. need, kes mind paremini tunnevad, saavad aru küll, millest ma räägin. ja minna, kelle juurde ma lähen, ütles, et alhambrasse pole pühade tõttu enam pileteid, mis on väga nõme, aga ehk mul on siiski veel lootust. väga tahaks ära näha selle koha..kõik räägivad, et mine ja mine.
ja kohe hakkan teatris "kabuli" lõpupidu ja ma ei kujuta ette, mis minust täna võib saada. :S aga ehk ei saa midagi. homme on ka suht vaba päev ja ma saan hommikupoolikul oma asjadega tegeleda. ma juba nii ootan seda :D ja portfooliot jõuab ehk teha veits...cool.
ja nüüd ma sõidangi homme granadasse ja see on täitsa uskumatu, et ma kavatsen VIIS TUNDI bussis istuda. need, kes mind paremini tunnevad, saavad aru küll, millest ma räägin. ja minna, kelle juurde ma lähen, ütles, et alhambrasse pole pühade tõttu enam pileteid, mis on väga nõme, aga ehk mul on siiski veel lootust. väga tahaks ära näha selle koha..kõik räägivad, et mine ja mine.
ja kohe hakkan teatris "kabuli" lõpupidu ja ma ei kujuta ette, mis minust täna võib saada. :S aga ehk ei saa midagi. homme on ka suht vaba päev ja ma saan hommikupoolikul oma asjadega tegeleda. ma juba nii ootan seda :D ja portfooliot jõuab ehk teha veits...cool.
.jpg)
eile oli nii rohkeemotsiooniline päev, et ei oskagi nagu midagi öelda. käisime marianoga poodides ja ma julgesin esmakordselt motika seljas istudes kaamera kaela jätta. sain sealt mõned toredad pildid. tegin oma visiitkaardid valmis - selloised toredalt kodukootud. (no mitte liiga õnneks.) lõuna ajal sattusin koos mariano, antonio ja tema õega eatsi vastas olevasse pubisse istuma. seal ei olnud minhit korralikku sööki, niisiis tellisin ühe sangria ja otsustasin pärast poodi minna. ilmnes aga, et sangriaga käib kaasas tasuta tapas - saiaviilud grillvorstide ja juustuga. sõin siis juustu. ja saia. ja pärast ei maksnud oma joogi eest, sest seda polnud arvel kirjas ja mariano ütles, et ei maksa surkida, et siin käibki nii. noajh siis.. ja kui ma poodi läksin, et õuna osta, juhtus katastroof. ostsin lisaks veel paki kolme asjandusega, mis osutusid rullbiskviitideks šokolaadis. ja te võite kolm korda arvata, kas ma pistsin nad kõik kohe kinni. aidaa, tervislik toitumine.
nägin tänaval hamidi ja lubasin talle, et olen õhtul peale etendust (ehk siis öösel, see lõppeb 00.00) teatri baaris, kui aga sinna jõudsin, ilmnes hoopis, et on minek koos mariano ja antonio õe ja veel paari tüdrukuga antonio poole. ütlesin siis hamidile, et homme ja minek. mariano võttis mu motika peale. oi kuidas mulle ikka meeldib sellega sõita. kihutasime mööda öiseid, inimestest ääristatud tänavaid ja ma tundsin, et elan.
antonio juures olid veel mõned inimesed - üks abielupaar, üks mees, tema boyfriend ja üks tüdruk. olin seltskonnas ainus, kes kõiki ei tundnud, aga see polnud suur probleem. antoniol on eesti mõistes suurema keskmise suurusega avatud korter, suur segadus ja meeletult raamatuid. oleksin võinud need sealt kõik pihta panna - no mis sa tahad, kui tüüp on kostüümikunstnik, pealegi veel kunstnik, kes sel aastal võitis hispaania suurima teatriauhinna oma kostüümide eest. mulle pisteti kohe veiniklaas pihku ja peaaegu et unniti proovima isemarineeritud sparglit. mis oli täitsa hea. ja mõne minuti pärast saabus hiinlasest kiirkuller, kellel oli kolm esihammast puudu, hiina toidu laadungiga ja siis oli laud ebatervislikkusest lookas ja marion patustas jälle kuidas jõudis. :S see magushapu bambus oli ikka pagana ma hea. eestis sellist küll ei saaks. nii. ja ühel hetkel oli mul tarvis tualetti minna. kui aga küsisin, kus see olla võiks, näidati mulle kätte suund läbi magamistoa. juba see iseenesest tundus kahtlane. uksevale lähenedes mõistsin aga kohe, et see üritus läkkub nüüd pisut edasi, sest seestpoolt kostus helisid, mis ei lubanud ennast segada. ja nii ma siis seisingi köögis, üritasin arendada vestlust võhivõõra mehega, kes longas inglise keelega üle künga ja tajudes mõõdukalt kõrvaltoas toimuva arengut. see oli huvitav kogemus, taaskord, homoseksile ma enda teada nii lähedal pole olnud (kuigi kes seda angelit teab :P). õnneks ei võtnud see liiga kaua.
kohe kui olime sinna jõudnud, vajus mariano teleka taha ja jäi seda vahtima. küsisin talt, et miks, ta vastas, et huvistv on. pidi olema dokumentaal kokaiinist. kuulda polnud midagi, aga ta sai vist niigi aru. mõne aja pärast vaatas seda juba rohkem inimesi. alles hetkel, mil köögipoolel ühe pisikese pakendi ümber väikestviisi sebimiseks läks sain aru, miks see teema nii huvitav on, heh. tundus olevat suht normaalne meelelahutus, ei midagi suurt. kõik tõmbasid, asi käis suht möödaminnes ja ma ei tea, kas nad üldse aru said, et mina aru sain, aga vahet pole. mul oli paganama huvitav igal juhul. hmm. aga siis varsti läks igavaks, sest igaüks rääkis kellegagi midagi, absint kõis ringi nagu meil võiks viin, ainult ilma pealejoogita ja kõik olid hirmus purjus. vahepeal natuke küll tantsiti, ka minuga, sain paar uut sammu kui mitte selgeks, siis ära proovitud. aga ma ei tahtnud olla esimene mineja. ootasin nad ära ja asusin alles siis minekule. :) tsu-pakaa.
magama sain kolme paiku öösel. nüüd marianoga turule.
pühpäeval, 29. aprillil kell 9.51 hispaania aja järgi.
nägin tänaval hamidi ja lubasin talle, et olen õhtul peale etendust (ehk siis öösel, see lõppeb 00.00) teatri baaris, kui aga sinna jõudsin, ilmnes hoopis, et on minek koos mariano ja antonio õe ja veel paari tüdrukuga antonio poole. ütlesin siis hamidile, et homme ja minek. mariano võttis mu motika peale. oi kuidas mulle ikka meeldib sellega sõita. kihutasime mööda öiseid, inimestest ääristatud tänavaid ja ma tundsin, et elan.
antonio juures olid veel mõned inimesed - üks abielupaar, üks mees, tema boyfriend ja üks tüdruk. olin seltskonnas ainus, kes kõiki ei tundnud, aga see polnud suur probleem. antoniol on eesti mõistes suurema keskmise suurusega avatud korter, suur segadus ja meeletult raamatuid. oleksin võinud need sealt kõik pihta panna - no mis sa tahad, kui tüüp on kostüümikunstnik, pealegi veel kunstnik, kes sel aastal võitis hispaania suurima teatriauhinna oma kostüümide eest. mulle pisteti kohe veiniklaas pihku ja peaaegu et unniti proovima isemarineeritud sparglit. mis oli täitsa hea. ja mõne minuti pärast saabus hiinlasest kiirkuller, kellel oli kolm esihammast puudu, hiina toidu laadungiga ja siis oli laud ebatervislikkusest lookas ja marion patustas jälle kuidas jõudis. :S see magushapu bambus oli ikka pagana ma hea. eestis sellist küll ei saaks. nii. ja ühel hetkel oli mul tarvis tualetti minna. kui aga küsisin, kus see olla võiks, näidati mulle kätte suund läbi magamistoa. juba see iseenesest tundus kahtlane. uksevale lähenedes mõistsin aga kohe, et see üritus läkkub nüüd pisut edasi, sest seestpoolt kostus helisid, mis ei lubanud ennast segada. ja nii ma siis seisingi köögis, üritasin arendada vestlust võhivõõra mehega, kes longas inglise keelega üle künga ja tajudes mõõdukalt kõrvaltoas toimuva arengut. see oli huvitav kogemus, taaskord, homoseksile ma enda teada nii lähedal pole olnud (kuigi kes seda angelit teab :P). õnneks ei võtnud see liiga kaua.
kohe kui olime sinna jõudnud, vajus mariano teleka taha ja jäi seda vahtima. küsisin talt, et miks, ta vastas, et huvistv on. pidi olema dokumentaal kokaiinist. kuulda polnud midagi, aga ta sai vist niigi aru. mõne aja pärast vaatas seda juba rohkem inimesi. alles hetkel, mil köögipoolel ühe pisikese pakendi ümber väikestviisi sebimiseks läks sain aru, miks see teema nii huvitav on, heh. tundus olevat suht normaalne meelelahutus, ei midagi suurt. kõik tõmbasid, asi käis suht möödaminnes ja ma ei tea, kas nad üldse aru said, et mina aru sain, aga vahet pole. mul oli paganama huvitav igal juhul. hmm. aga siis varsti läks igavaks, sest igaüks rääkis kellegagi midagi, absint kõis ringi nagu meil võiks viin, ainult ilma pealejoogita ja kõik olid hirmus purjus. vahepeal natuke küll tantsiti, ka minuga, sain paar uut sammu kui mitte selgeks, siis ära proovitud. aga ma ei tahtnud olla esimene mineja. ootasin nad ära ja asusin alles siis minekule. :) tsu-pakaa.
magama sain kolme paiku öösel. nüüd marianoga turule.
pühpäeval, 29. aprillil kell 9.51 hispaania aja järgi.
sábado, 28 de abril de 2007
olen ülemise korruse kontris, sest on nädalavahetus ja maja on tühi. ruben tõi siia kasti sees oma pisikese kassipoja, oleme kahekesi. ta on nii väike, et mahuks mu peopessa istuma. valge ja halli kiivriga peas ja vaatab kõõrdi natuke. hirmus armas. aga ta tundub nii pisike ja hirmunud, et ma ei julge talle paigi teha, rääkimata kätte võtmisest ega pildistamisest. :) nii nii nunnu.
aga ma kardan, et ühel hetkel saab halb pool minus võitu ja ma pildistan ikkagi..
aga ma kardan, et ühel hetkel saab halb pool minus võitu ja ma pildistan ikkagi..
prostid.jpg)
veel üks pilt proovist. viimasel ajal ma mujal pildistada ei jõuagi. aga see on hea, et ma nii vara alustasin, nüüd on kõik vist juba harjunud sellega.
see pilt on mõningane näide rolli sisse elamisest.
need ei ole nimelt nende päriskostüümid. ja see ei ole päris lava. aga niiviisi on nad riietunud sellest ajast kui ma tulin.
ja nad ei hoia hetkekski ennast tagasi kui nad laval on. nad ongi prostid.
ja kui tegelased suudlevad, siis nad suudlevadki.
ja kui on kurb siis ongi silmad märjad.
imetlusväärne.
28. aprilli hommikul.
mariano ja lin läksid eile tülli. kui minule meeldib mu uus kontor väga, siis mariano tahaks endises kohas olla. see on muidugi mõistetav, sest ta on teatris juba aasta töötanud ja nüüd äkki pole tal enam kohta (kuigi ega ma ju ei tea, kas enne oli), aga lin sai oma laua WOW!(ta on teatris olnud kaks kuud ja siin on väga tugev hierarhia) no ja mariano töötas ka selle peal ja kõik oli nagu ok, aga eile oli vahepeal kontoris palju rahvastja lin tõstis mariano läpaka kuskile kummuli kõrvale, sellele üldse mõtlemata, ja nüüd on tüli majas. noh, kuumad inimesed, küll ära laheneb. eile terve päeva kumbki ältis teist ja posistas oma kallimate inimestega ja õhtul nad juba kombates vestlesid.
mis siis veel.
oli ka üks väga pingeline hetk minu jaoks.see juhtus kell pool kümme õhtul kui ilmnes, et ma peaksin tegema homseks mingeid valgustuskavandeid (prostituutide neoontuled), et asjad saaks nädalavahetusel selgeks vaielda ja esmaspäeval töösse anda. olin hirmus väsinud ja pahane, aga õnneks, nihkus tähtaeg kolm päeva edasi, nii et jõuan jean guy'ga arutada seda asja.
antonio võttis mul eile baaris ümbert kinni ja ütles, et armastab mind. kuna ta on gei, sain öelda, et mina teda ka, sest ta on tõesti hirmus tore. noh, ta oli joonud pisut ja käis ringi ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma olin baaris, kus põrand prahist lainetas küsinud, kas on ok kui ma midagi maha viskan. ja nimetas mind heaks tüdrukuks. tutvusin ka ta õega, kes oli sama sõbralik. :) et keegi millestki siiski valesti aru ei saaks, pean mainma, et antonio on, nagu ka enamik teisi mehi siin teatris, kas 40 või üle.
huvitav. ma ei oskagi nagu rohkem midagi öelda.
ehk hiljem tuleb meelde.
kallid!
:)
mariano ja lin läksid eile tülli. kui minule meeldib mu uus kontor väga, siis mariano tahaks endises kohas olla. see on muidugi mõistetav, sest ta on teatris juba aasta töötanud ja nüüd äkki pole tal enam kohta (kuigi ega ma ju ei tea, kas enne oli), aga lin sai oma laua WOW!(ta on teatris olnud kaks kuud ja siin on väga tugev hierarhia) no ja mariano töötas ka selle peal ja kõik oli nagu ok, aga eile oli vahepeal kontoris palju rahvastja lin tõstis mariano läpaka kuskile kummuli kõrvale, sellele üldse mõtlemata, ja nüüd on tüli majas. noh, kuumad inimesed, küll ära laheneb. eile terve päeva kumbki ältis teist ja posistas oma kallimate inimestega ja õhtul nad juba kombates vestlesid.
mis siis veel.
oli ka üks väga pingeline hetk minu jaoks.see juhtus kell pool kümme õhtul kui ilmnes, et ma peaksin tegema homseks mingeid valgustuskavandeid (prostituutide neoontuled), et asjad saaks nädalavahetusel selgeks vaielda ja esmaspäeval töösse anda. olin hirmus väsinud ja pahane, aga õnneks, nihkus tähtaeg kolm päeva edasi, nii et jõuan jean guy'ga arutada seda asja.
antonio võttis mul eile baaris ümbert kinni ja ütles, et armastab mind. kuna ta on gei, sain öelda, et mina teda ka, sest ta on tõesti hirmus tore. noh, ta oli joonud pisut ja käis ringi ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas ma olin baaris, kus põrand prahist lainetas küsinud, kas on ok kui ma midagi maha viskan. ja nimetas mind heaks tüdrukuks. tutvusin ka ta õega, kes oli sama sõbralik. :) et keegi millestki siiski valesti aru ei saaks, pean mainma, et antonio on, nagu ka enamik teisi mehi siin teatris, kas 40 või üle.
huvitav. ma ei oskagi nagu rohkem midagi öelda.
ehk hiljem tuleb meelde.
kallid!
:)
viernes, 27 de abril de 2007
hei:)
tundub, et mida päev edasi, seda kergemaks läheb. loogiline tegelikult, aga ühel hetkel ma ei uskunud, et mulle siin meeldida võiks. nüüd juba usun. ja see on hea. täna oli mul nimelt juba paar VESTLUST. uskumatu, eksole. kuidas saab see võimalik olla. aga peab saama:) läksin nimelt täna koos marianoga sööma jälle ja kohtasime söögikohas rubeni (lin'i kontorikaaslane) ja marcot?? , kes tegeleb minu arusaamise järgi mario assisteerimisega. nende vestlus muutus väha kiiresti väga kuumaks ja ma andsin oma parima, et neist aru saada. teema oli universaalne - naised. nad nimelt kommenteerisid mahagonny tüdrukuid. otse loomulikult ei saanud ma konkreetset ülevaadet kellegi eelistustest, aga jutu üldine suund oli vägagi loetav. no ja kui nad mulle seletasid, millest jutt käib, oskasin isegi sõna sekka öelda. :) minu eelistusi te teate. selle peale küsiti mult, et oioioi, kas sulle meeldivad tüdrukud. seletasin, et ei, niiviisi küll mitte, aga ma saan aru, millal naine on ilus ja millal mitte ja et kõik naised vaatavad üksteist sellise pilguga. sellest omakorda koorus teema, et marco (ta annab mulle andeks praegu kui see ei ole ta õige nimi) on homoseksuaalne ja ta hakkas vist rääkima mingitest väga konkreetsetest seksuaalsetest teemadest, sest kõik olid väga asjas sees, aga mina ei saanud nii detailsest jutust paraku enam midagi aru. ma ei usu, et eestis mehed omavahel nii avameelsed on. isegi geid. parandage mind palun kui ma eksin. igal juhul pärast ta seletas mulle pooleldi inglise keeles, et tal on 22-aastane boyfriend ja et ta ise on 54 ja midagi erinevat moodi armastamisest ja et talle ei meeldi lihtsalt seks seksi pärast ja midagi veel, aga paraku lünklikult. hispaaniakeelsest tekstist käis mitu korda näiteks ka viagra läbi. huvitav oli. kui ta küsis, kas eesti mehed on ilusad, vastasin et jah, väga minu meelest ja ta lubas minuga eestisse kaasa tulla :P see oleks lahe. ma viiks ta otseteed angelisse. ja ta ei ole üldse kole mees. eriti oma vanuse kohta. ja ta on väga erudeeritud. ta seletas mulle, abiks ka ruben ja mariano, et jah, otse loomulikult pean ma hispaania mehed ära proovima, ja et ta soovitab mulle kas toreadoori või flamenkotantsijat :P tal õnnestus mingil moel leida viis ennast mulle arusaadavaks teha, rääkides küll peaaegu ainult hispaania keeles, aga joonistades lisaks laual olevatele paberitele. ta rääkis hispaaniast, andaluusiast, paari sealse linna põhilistest tunnusmärkidest. gabriel garcia lorcast ja tema teostest. paraku teadsin vaid bernarda alba maja. aga kindlasti otsin nüüd ta üles kui tagasi jõuan. ja venemaast, kus ta oli kunagi töötanud. puškinist ja tšehhovist. teda vaimustas, et puškin suri duellil armastuse pärast. ja ta ülistas tšehhovi kõiki näidendeid. eriti kajakat. nii naljakas oli kuulda kedagi nii lõunamaist vene näitekirjandust ülistamas. aga tore ka. vähemalt miski, millele oskan kaasa rääkida. ja ta vestlusstiil meeldib mulle väga. ta on intiimne, aga mitte hetkekski pealetükkiv. nagu ka antonio ja mariano ja hamid. aga pehmem. romantilisem :) ja kuigi ma endiselt ei oska nende ausust hinnata, tundub mulle siiski, et mina meeldin talle ka. :D
proovi jõudsin paraku vaid väga väheseks ajaks. täna polnud selles suhtes küll tähtis päev - duublid õppisid sisse - aga selle võrra oli tunduvalt naljakam. näiteks tõsiasi, et kui esimeses koosseisus on neljast peategelasest kolm suhteliselt lühikesed ja pigem ümarad, siis teises koosseisus jäeti peategelane samaks, kõik teised kolm olid aga suured pikad mehed. ta oli nendega päris hädas kohe. ja see oli tõesti päris hea vaatepilt kui kolm kolget ühte kääbuslikuna mõjuvat meest piirasid. ta ei paistnud absoluutselt välja, aga pidi neist nö jagu saama :P ja meeste koori ei olnud proovis, st tšikid laulsid ja mängisid nende osi. väga suure entusiasmiga. prostituutide proovikostüümid seljas, kaabud peas ja jalad laual ning laulavad söömsest, joomisest ja rohkest armastuse jagamisest. tore.
ja mulle TÕESTI meeldib see muusika ja nende laul. ma loodan, sellest tehakse lindistus. kindlasti ostan endale ja hakkan kodus kuulama. enne siia tulekut kartsin alguses kogu aeg, et proovised viibimine on mulle selge piin, kuna tegemist on ooperiga. siis sain teda, et ei, on muusikal ja rahunesin maha. siis sain mingi lindistuse, kuulasin paari lugu ja mõtlein, et selline muusikal on ikka päris aia. nüüd aga olen siin, on hoopis ooper ja sitaks lahe. tulge jah kõik vaatama.
kostüümikavandid nägin ära lõpuks. ja mitte ainult. kõndisin pahaaimamatult esmakordselt kostüümiruumi sisse ja leidsin ennast keset 20'date unelmat. kastide viisi kingi, saapaid ja kübaraid, pikad nagid täis ülikondi, kleite, aluskleite, jakke - mida iganes. ja neil on siin laenutus, kust kõik need asjad tulnud on. ja arvake mis - jaaaa!!!!!:) ma saan sinna ülejärgmisel nädalal kaasa minna:D see on mingi perekonna kostüümiladu, millele pandi alus juba sada aastat tagasi ja kõik suuremad lavastused ja filmid laenutavad sealt või lasevad seal õmmelda ja pärast jäävad kostüümid lattu. üks angaar pidi olema 19, 20 sajand ja kuskil linnast väljas varasemad sajandid!!! ja väga palju originaale. unistustemaa... oi, ma ootan seda päeva.
ja et päevale punkti panna, nägin teatrist lahkudes baaris hamidi, kellele olin lubanud oma töid näidata (fotosid visanditest ja tükkidest) ja kui ma lõpuks hirmus hilja hotellis tema ruumidesse jõudsin, sest tal on ikka päris korter käes, pakkus ta mulle safraniteed ja rääkis väga palju oma kogemustest. (inglise keeles - jipikajee:)) ja ütles, et punkt üks pean ma endale hommepäev visiitkaadi tegema, sest muidu ei saagi minuga keegi ühendust võtta ja punkt kaks pean peale tööd teatri baari jääma ja kommunikeeruma (luban, et kui terveks saan, siis teen seda, st umbes homsest) ja punkt kolm minema baari "negro", mis on vist midgi nokutaolist siin, ja endale kontakte leidma. sest kui ma kõrgustesse ei pürgi, siis ma sinna lihtsalt ei jõuagi. ja talle meeldisid mu tööd :) või vähemalt nii ta ütles.
oiissand kui palju ma kirjutanud olen. seda ei viitsi küll keegi peale mu enda lugeda :P
ja kell on kolm öösel (hispaania aja järgi)
buenos noches, amigos, hasta manana
..ainult üks asi veel - mul oli tüki videokunstnikuga pikk vestlus ja hiljem kirjavahetus projektsioonide asukohtade ja suuruste suhtes. see lõppes sellega, et ta kirjutas mulle, et mul on ilusad silmad ;)
tundub, et mida päev edasi, seda kergemaks läheb. loogiline tegelikult, aga ühel hetkel ma ei uskunud, et mulle siin meeldida võiks. nüüd juba usun. ja see on hea. täna oli mul nimelt juba paar VESTLUST. uskumatu, eksole. kuidas saab see võimalik olla. aga peab saama:) läksin nimelt täna koos marianoga sööma jälle ja kohtasime söögikohas rubeni (lin'i kontorikaaslane) ja marcot?? , kes tegeleb minu arusaamise järgi mario assisteerimisega. nende vestlus muutus väha kiiresti väga kuumaks ja ma andsin oma parima, et neist aru saada. teema oli universaalne - naised. nad nimelt kommenteerisid mahagonny tüdrukuid. otse loomulikult ei saanud ma konkreetset ülevaadet kellegi eelistustest, aga jutu üldine suund oli vägagi loetav. no ja kui nad mulle seletasid, millest jutt käib, oskasin isegi sõna sekka öelda. :) minu eelistusi te teate. selle peale küsiti mult, et oioioi, kas sulle meeldivad tüdrukud. seletasin, et ei, niiviisi küll mitte, aga ma saan aru, millal naine on ilus ja millal mitte ja et kõik naised vaatavad üksteist sellise pilguga. sellest omakorda koorus teema, et marco (ta annab mulle andeks praegu kui see ei ole ta õige nimi) on homoseksuaalne ja ta hakkas vist rääkima mingitest väga konkreetsetest seksuaalsetest teemadest, sest kõik olid väga asjas sees, aga mina ei saanud nii detailsest jutust paraku enam midagi aru. ma ei usu, et eestis mehed omavahel nii avameelsed on. isegi geid. parandage mind palun kui ma eksin. igal juhul pärast ta seletas mulle pooleldi inglise keeles, et tal on 22-aastane boyfriend ja et ta ise on 54 ja midagi erinevat moodi armastamisest ja et talle ei meeldi lihtsalt seks seksi pärast ja midagi veel, aga paraku lünklikult. hispaaniakeelsest tekstist käis mitu korda näiteks ka viagra läbi. huvitav oli. kui ta küsis, kas eesti mehed on ilusad, vastasin et jah, väga minu meelest ja ta lubas minuga eestisse kaasa tulla :P see oleks lahe. ma viiks ta otseteed angelisse. ja ta ei ole üldse kole mees. eriti oma vanuse kohta. ja ta on väga erudeeritud. ta seletas mulle, abiks ka ruben ja mariano, et jah, otse loomulikult pean ma hispaania mehed ära proovima, ja et ta soovitab mulle kas toreadoori või flamenkotantsijat :P tal õnnestus mingil moel leida viis ennast mulle arusaadavaks teha, rääkides küll peaaegu ainult hispaania keeles, aga joonistades lisaks laual olevatele paberitele. ta rääkis hispaaniast, andaluusiast, paari sealse linna põhilistest tunnusmärkidest. gabriel garcia lorcast ja tema teostest. paraku teadsin vaid bernarda alba maja. aga kindlasti otsin nüüd ta üles kui tagasi jõuan. ja venemaast, kus ta oli kunagi töötanud. puškinist ja tšehhovist. teda vaimustas, et puškin suri duellil armastuse pärast. ja ta ülistas tšehhovi kõiki näidendeid. eriti kajakat. nii naljakas oli kuulda kedagi nii lõunamaist vene näitekirjandust ülistamas. aga tore ka. vähemalt miski, millele oskan kaasa rääkida. ja ta vestlusstiil meeldib mulle väga. ta on intiimne, aga mitte hetkekski pealetükkiv. nagu ka antonio ja mariano ja hamid. aga pehmem. romantilisem :) ja kuigi ma endiselt ei oska nende ausust hinnata, tundub mulle siiski, et mina meeldin talle ka. :D
proovi jõudsin paraku vaid väga väheseks ajaks. täna polnud selles suhtes küll tähtis päev - duublid õppisid sisse - aga selle võrra oli tunduvalt naljakam. näiteks tõsiasi, et kui esimeses koosseisus on neljast peategelasest kolm suhteliselt lühikesed ja pigem ümarad, siis teises koosseisus jäeti peategelane samaks, kõik teised kolm olid aga suured pikad mehed. ta oli nendega päris hädas kohe. ja see oli tõesti päris hea vaatepilt kui kolm kolget ühte kääbuslikuna mõjuvat meest piirasid. ta ei paistnud absoluutselt välja, aga pidi neist nö jagu saama :P ja meeste koori ei olnud proovis, st tšikid laulsid ja mängisid nende osi. väga suure entusiasmiga. prostituutide proovikostüümid seljas, kaabud peas ja jalad laual ning laulavad söömsest, joomisest ja rohkest armastuse jagamisest. tore.
ja mulle TÕESTI meeldib see muusika ja nende laul. ma loodan, sellest tehakse lindistus. kindlasti ostan endale ja hakkan kodus kuulama. enne siia tulekut kartsin alguses kogu aeg, et proovised viibimine on mulle selge piin, kuna tegemist on ooperiga. siis sain teda, et ei, on muusikal ja rahunesin maha. siis sain mingi lindistuse, kuulasin paari lugu ja mõtlein, et selline muusikal on ikka päris aia. nüüd aga olen siin, on hoopis ooper ja sitaks lahe. tulge jah kõik vaatama.
kostüümikavandid nägin ära lõpuks. ja mitte ainult. kõndisin pahaaimamatult esmakordselt kostüümiruumi sisse ja leidsin ennast keset 20'date unelmat. kastide viisi kingi, saapaid ja kübaraid, pikad nagid täis ülikondi, kleite, aluskleite, jakke - mida iganes. ja neil on siin laenutus, kust kõik need asjad tulnud on. ja arvake mis - jaaaa!!!!!:) ma saan sinna ülejärgmisel nädalal kaasa minna:D see on mingi perekonna kostüümiladu, millele pandi alus juba sada aastat tagasi ja kõik suuremad lavastused ja filmid laenutavad sealt või lasevad seal õmmelda ja pärast jäävad kostüümid lattu. üks angaar pidi olema 19, 20 sajand ja kuskil linnast väljas varasemad sajandid!!! ja väga palju originaale. unistustemaa... oi, ma ootan seda päeva.
ja et päevale punkti panna, nägin teatrist lahkudes baaris hamidi, kellele olin lubanud oma töid näidata (fotosid visanditest ja tükkidest) ja kui ma lõpuks hirmus hilja hotellis tema ruumidesse jõudsin, sest tal on ikka päris korter käes, pakkus ta mulle safraniteed ja rääkis väga palju oma kogemustest. (inglise keeles - jipikajee:)) ja ütles, et punkt üks pean ma endale hommepäev visiitkaadi tegema, sest muidu ei saagi minuga keegi ühendust võtta ja punkt kaks pean peale tööd teatri baari jääma ja kommunikeeruma (luban, et kui terveks saan, siis teen seda, st umbes homsest) ja punkt kolm minema baari "negro", mis on vist midgi nokutaolist siin, ja endale kontakte leidma. sest kui ma kõrgustesse ei pürgi, siis ma sinna lihtsalt ei jõuagi. ja talle meeldisid mu tööd :) või vähemalt nii ta ütles.
oiissand kui palju ma kirjutanud olen. seda ei viitsi küll keegi peale mu enda lugeda :P
ja kell on kolm öösel (hispaania aja järgi)
buenos noches, amigos, hasta manana
..ainult üks asi veel - mul oli tüki videokunstnikuga pikk vestlus ja hiljem kirjavahetus projektsioonide asukohtade ja suuruste suhtes. see lõppes sellega, et ta kirjutas mulle, et mul on ilusad silmad ;)
jueves, 26 de abril de 2007
mul on wc'dega mingi teema. ma vist ei meeldi neile. või just väga meeldin.
noh, alustades sellest, et jäin oma eelmisest telefonist ilma selle wc'sse pillamise teel.
aga see, mis hispaanias toimub, on lausa müstiline.
esiteks pillasin sinna, umbes kolmandal päeval, oma mälupulga (jäi terveks, õnneks).
aga et asi mitte sellega ei piirduks, kukkus üleeile hotellis sinna mu kamm ja täna hommikul raseerija. tunnen ennast tuukrina :P (ehk on asjal mingi seos sellega, et riiul on täpselt tualetipoti kohal?)
noh, alustades sellest, et jäin oma eelmisest telefonist ilma selle wc'sse pillamise teel.
aga see, mis hispaanias toimub, on lausa müstiline.
esiteks pillasin sinna, umbes kolmandal päeval, oma mälupulga (jäi terveks, õnneks).
aga et asi mitte sellega ei piirduks, kukkus üleeile hotellis sinna mu kamm ja täna hommikul raseerija. tunnen ennast tuukrina :P (ehk on asjal mingi seos sellega, et riiul on täpselt tualetipoti kohal?)
eile tegin ainult proovis pilte. see siin on meie lavastaja. saage tuttavaks - mario gas. ja jenny lõpulaulu ajal, mis on inglise keeles, mida enamik neist hääldab nii jubedalt, et ma pidin stsenaariumist järele kontrollima, mida nad öelda üritasid. (erinevaid sõnu on laulus muidu minimaalselt) aga jenny räägib päris hästi inglise keelt.
Kell sai ühtäkki hirmus palju ja ma ei jaksagi enam kirjutada. See see on kui endal on internet. Oh. Aga mis seal ikka. Täna oli terve pave padukas ja ma väljusin teatrist umbes kolm korda kümneks minutiks ; käisin poes süüa ostmas ja kaks akorda koopiakeskusus. Kaks selle pärast, et esimesel korral oli mul õnnestunud mälupulgale tühi folder tõmmata. Kuidas see juhtus, ma ei tea, aga igal juhul on see väga minulik. Nojah, kui pea ei võta, võtavad niisiis jalad.. aga kuigi oli esmakordselt päris jahe, oli väljas tore, sest õhk lõhnas värskelt ja tänavad olid puhtamad ja niisked. Kisa ei olnud nii palju igal pool, sest inimesed eelistasid baaride sisemisi piirkondi.
Täna sain endale lõpuks ometi isikliku „kontori”. Kui siiani nägi arvuti taga töötamine välja nii, et kolm inimest pidid üritama ennast mahutada ühe väike laua taha kolmandal korrusel, siis nüüdsest andsime marianoga lin’ile ta laua tagasi ja kolisime ise fuajeesse, kuhu trepi kõrvale nurka püstitasime suure laua ühest plaadist ja kahest puitkolmnurgast ning ümbritseime endid kangastest ja plaatidest barrikaadiga. See on mõnus koht. Nüüd mulle meeldib arvutis tööd teha – oma tuba, oma luba. Ja oma arvuti ju ka J. Proovis käisin. Küll vähe, aga siiski. Seal arenevad asjad täitsa hästi. Näitlejad tunnevad endid üha turvalisemalt ja muusika meeldib mulle üha rohkem. Ole sa tänatud, kurt weill. J
Hispaania keelega läheb vist täitsa talutavalt. Mariano saab minust juba enam-vähem aru ja mina saan aru, mida ta mulle öelda üritab. Esimesest päevast peale on mulle räägitud, et „selleks, et keelt selgeks saada, pead sa sõnaraamatuga magama (ehk siis hispaania mehe leidma endale), aga ma vaatan ringi ja siin ei ole kuskil mitte ainsatki sõnaraamatut. Sest sõnaraamatud on kahekeelsed ja tegelevad tõlkimisega. Mida sa siin tõlgid, kui keegi sust kottigi aru ei saa?! Ainus seda funktsiooni täita suutev inimene tänaseni oli mu hotelli üks administraator. Paraku pole ta just kuigi apetiitse välimusega. :P aga täna poes jalutas üks inimene mulle kohe juurde sellise jutuga, et „tere, mina olen sõnaraamat, saame tuttavaks.” Keegi mees, kes oli just inglismaalt tagasi jõudnud ega tahtnud, et ta keel ununeks. Tuli välja, et ta on filmiprodutsent. Naljakas, et ma just selliste inimestega kohtun. Ma pole praeguse hetkeni vist oma sfäärist väljastpoolt ühegi inimesega rääkinud. Nojah. Ta lubas mu teatrist üles otsida. Paistis siiski pigem ausate kavatsustega olevat, aga näis. Kõik need mehed siin võivad küll ju väga toredad olla, aga neil on üks ja sama viga – nad on latiinod. Ja mulle meeldivad eesti mehed. (loll lugu, aga nii ta paraku on..)
Hmm. Mis siis veel. Sattusin hetkeks ühe näitlejannaga rääkima täna. Või noh, päris mitmega, sest oleksin neid pidanud neid pildistama, aga see jäi ära. Aga see pole tähtis.. J mul oli oma kallis sõnaraamat jälle näpus ja nagu alati, hakkas ta seda uurima. Hästi armas punapäine tüdruk on. Mängib jenny’t (duublis), nime ei ole suutnud meelde jätta. Igal juhul ta sai teada, et ma olen eestist ja ütles kohe, et „ooo! Sealt on ju see helilooja...arvo pärt!” J lahe. Ja sain kohe ka teada, et pärdil on siinsamas teatro espanolis 10. mail kontsert. Ehk saan ka kuulama. Oleks tore.
Okei, aitab küll. Kell on kaks. Hispaania aja järgi siis. Ööd.
miércoles, 25 de abril de 2007
martes, 24 de abril de 2007
nii. ja see on matadero. seest. ja katuselt. mulle tehti kiire tuur, näidati riietusruume ja büroopindu jne. ikka ILGELT suur on see koht. kujutan ette kui hästi kõik need veoautod ja mootorrattad siia sobivad :) ja see sees tehtud foto on ainult saal. kohvik on sama suur. ja kompleksis on selliseid hooneid ikka päris päris mitu. oi kui lõbus meil saab olema. loodan ;)
haudihei,
mul on tunne, et see, et ma lõpuks arvutisse interneti sisse sain, hakkab mu kirjutamisi siin tugevalt mõjutama. on võimalus ennast teisiti välja eleda kui kirjutamise teel ja aeg mujale ära kulutada. aga pole hullu.
täna oli üle pika aja üks täitsa tore päev. olenemata sellest, et hommik kuigi paljulubav ei olnud. kurk oli nii kinni paistetanud, et arvasin, et mul on angiin ja ajasin seetõttu emme tagajalgadele. ja ma ei teinud terve hommikupooliku midagi asjalikku, sest pidin marioga koos mataderosse (lavastuse toimumispaika, vt www.mataderomadrid.com ) minema, teda aga ei tulnud. eg atulnud. ega tulnud. ja kui ta lõpuks jõudis, oli kell nii palju, et ta pidi koosolekule minema. niisiis otsustati, et minnakse õhtupoole, proovi ajal ja et ta assistent võtab seniks üle. hea elu nendel lavastajatel siin. ma saan aru, et mina, olles suht tähelepandamatu, saan enne proovide algust ära olla, aga lavastaja... no ma ei tea..
aga minul oli täna kohtumine. esimest korda siinoleku jooksul oli mul mingi oma asi, millest ma hoidsin kinni ja ütlesin, et sorri, aga nüüd mul on vaja minna. nimelt andis jean-guy, mind eilses seisus nähes, mulle ühe oma madriidi tuttava kontakti ja ma helistasingi ja me kohtusime täna. ta nimi on maria ja ta ema on rootslane ja ta on näitleja. ja tal on elukaaslane chris ja pooleteistaastane laps clara. ja kuigi mul oli väga vähe aega nendega koos olla ja ma olin suht ebakindel, sest ma ei saa aru, millal inimesed teesklevad lahkust ja millal nad seda päriselt mõtlevad, oli see tore.
sattusin esimest korda siinoleku jooksul baari, kus omanikud rääkisid inglise keelt ja kus oli puhas ja vaikne. ja kõi kolid näitlejad. chris ka. ja enyo. ja anna. ja veel üks mees. ja kuidas need mehed kõi clarat armastasid :) nad mängisid niiviisi lolli ta jaoks, et mul oli väga lõbus.
ja sain tunda hispaania külalislahkust - esimesel kohtumisel võhivõõraga kutsusid nad mu endi poole lõunat sööma. ja ma nägin päris hispaania maja seestpoolt ja päris hispaania korterit. ja see oli hirmus ilus. maja ise oli uus. aga vaimsus oli nii lõunamaine, et ta tundus küprokist hoolimata soe ja turvaline. suure suure rõduga.
ja kui ma proovi jõudsin pool tundi hiljem ,siis see ei olnudki suur probleem.
ja siis tuli itimees, kelle ma lõpuks suure vingumisega oilin suutnud endale saada ja tegi mu arvuti korda. aga ma pidin enne ära minema ja ei saanudki teada, mis imeasju ta korda saatis. esimesed veerand tundi nägid küll äärmiselt lootusetud välja..
no ja siis läksime mario ja ühe teise mehega, kes on vist tähtis, aga kelle nime ma endiselt ei tea, mataderosse. ja see oli...no suur.
aga viisist, kuidas mario minuga rääkis, sain ma aru, et meeldin talle. ja mis sellest, et see on ainult selline blondiini moodi meeldimine, sest siinsetes oludes olen blond, ja noor ja tüdruk, ikka on toe kui keegi sinuga sõbralik on.
ta ostis mulle pärast jäätist ka :)
no ja rohkem polegi.
finito.
ja oi, kell on palju. ma lähen nüüd lõpuks siis magama.
ja endiselt kallistan sind, oo eestimaa
mul on tunne, et see, et ma lõpuks arvutisse interneti sisse sain, hakkab mu kirjutamisi siin tugevalt mõjutama. on võimalus ennast teisiti välja eleda kui kirjutamise teel ja aeg mujale ära kulutada. aga pole hullu.
täna oli üle pika aja üks täitsa tore päev. olenemata sellest, et hommik kuigi paljulubav ei olnud. kurk oli nii kinni paistetanud, et arvasin, et mul on angiin ja ajasin seetõttu emme tagajalgadele. ja ma ei teinud terve hommikupooliku midagi asjalikku, sest pidin marioga koos mataderosse (lavastuse toimumispaika, vt www.mataderomadrid.com ) minema, teda aga ei tulnud. eg atulnud. ega tulnud. ja kui ta lõpuks jõudis, oli kell nii palju, et ta pidi koosolekule minema. niisiis otsustati, et minnakse õhtupoole, proovi ajal ja et ta assistent võtab seniks üle. hea elu nendel lavastajatel siin. ma saan aru, et mina, olles suht tähelepandamatu, saan enne proovide algust ära olla, aga lavastaja... no ma ei tea..
aga minul oli täna kohtumine. esimest korda siinoleku jooksul oli mul mingi oma asi, millest ma hoidsin kinni ja ütlesin, et sorri, aga nüüd mul on vaja minna. nimelt andis jean-guy, mind eilses seisus nähes, mulle ühe oma madriidi tuttava kontakti ja ma helistasingi ja me kohtusime täna. ta nimi on maria ja ta ema on rootslane ja ta on näitleja. ja tal on elukaaslane chris ja pooleteistaastane laps clara. ja kuigi mul oli väga vähe aega nendega koos olla ja ma olin suht ebakindel, sest ma ei saa aru, millal inimesed teesklevad lahkust ja millal nad seda päriselt mõtlevad, oli see tore.
sattusin esimest korda siinoleku jooksul baari, kus omanikud rääkisid inglise keelt ja kus oli puhas ja vaikne. ja kõi kolid näitlejad. chris ka. ja enyo. ja anna. ja veel üks mees. ja kuidas need mehed kõi clarat armastasid :) nad mängisid niiviisi lolli ta jaoks, et mul oli väga lõbus.
ja sain tunda hispaania külalislahkust - esimesel kohtumisel võhivõõraga kutsusid nad mu endi poole lõunat sööma. ja ma nägin päris hispaania maja seestpoolt ja päris hispaania korterit. ja see oli hirmus ilus. maja ise oli uus. aga vaimsus oli nii lõunamaine, et ta tundus küprokist hoolimata soe ja turvaline. suure suure rõduga.
ja kui ma proovi jõudsin pool tundi hiljem ,siis see ei olnudki suur probleem.
ja siis tuli itimees, kelle ma lõpuks suure vingumisega oilin suutnud endale saada ja tegi mu arvuti korda. aga ma pidin enne ära minema ja ei saanudki teada, mis imeasju ta korda saatis. esimesed veerand tundi nägid küll äärmiselt lootusetud välja..
no ja siis läksime mario ja ühe teise mehega, kes on vist tähtis, aga kelle nime ma endiselt ei tea, mataderosse. ja see oli...no suur.
aga viisist, kuidas mario minuga rääkis, sain ma aru, et meeldin talle. ja mis sellest, et see on ainult selline blondiini moodi meeldimine, sest siinsetes oludes olen blond, ja noor ja tüdruk, ikka on toe kui keegi sinuga sõbralik on.
ta ostis mulle pärast jäätist ka :)
no ja rohkem polegi.
finito.
ja oi, kell on palju. ma lähen nüüd lõpuks siis magama.
ja endiselt kallistan sind, oo eestimaa
ja see, ma ei kujuta ette, kas see ka kedagi huvitada v6ib, aga selle pildi tegin proovisaalis. nagu n2ha, on rahvast laval piisavalt, lisanduvad veel musikud. p2rislavale j6uame loodetavasti ylej2rgmisel n2dalal, aga selle konstruktsioonid venivad metsikult, nii et ma ei tea, kas see ka t6ele vastab. hoidke siis poialt. :)
kallistan.
tere.
olengi siis nüüd haige. valutan pead ja kurku ja töötan ikka. tegelikult läks täna juba paremaks. kuigi melanhoolia käis mu kannul nagu paha hais, suutsin õhtuks eilsega võrreldes täitsa mäele saada. aga noh, eks mind aidati ka. esiteks sain emmega rääkida, mis iseenesest juba on kõige tähtsam. ja siis nägin veel jean guy'd üle saja aasta ja sain enam vähem normaalses inglise keeles kommunikeeruda. tavaliselt näeb inglise keel siin välja umbes "me you go shop", lisandiks aktiivne viiplemine. ja ikka ei saada aru. nii et juba see iseenesest oli hea. see hommik oli tegelikult jean guy'ga kohtumiseks üks halvemaid, sest jõudsin teatrisse aktiivsest näopesust hoolimata küllaltki paistes näoga ja tema näost omakorda oli väga selgelt näha, et minu "hästi" tema "kuidas läheb'ile " vastuseks ei olnud väga usutav. aga ma sain selle nõrkuse vist andeks. näitasin talle pilte rekvisiitidest ja rääkisin, mis me teinud oleme ja enamik asju sobisid. siis ta tahtis mulle poes ühte tooli näidata ja me läksime välja ja kui olime seal ära käinud, läksime baari ja baari najal seistes rääkis ta asju, mis ei olnud sõna-sõnalt lohutus, aga oli sellena mõeldud ja mõjus ka. meistri tarkus :) ja ma mõtlen seda tõsiselt. ta on tohutult tore inimene. enesekindlust on nüüd tublisti juures ja suutsin isegi mõelda, et "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks" :) ja siis ta sõitis ära ja tuleb järgmisel nädalal. aga ma saan hakkama. ausalt.
nii. mis siis veel. sõin muidugi. palju. kuigi isu ei olnud, aga juhtus jälle.
ja näitasin mariole (lavastaja siis) ka poes neid toole ja need olid ok.
ja pärast koos marianoga veel valitud fotosid ja ta oli rahul nii palju kui ma aru sain. ja see oli hea. mul hakkab vist vaikselt asjast mingi visioon tekkima, mis tuleb mulle väga kasuks. enda pärast just. nii halb on teha midagi, mida sa ei mõista. aga sellest tuleb lahe asi. see usk on mul esimesest proovist peale olnud.
ja siis ma jalutasin ringi umbes tunni. esimest korda päevavalgel iseenda peremehena. midagi asjalikku ei näinud ega teinud, aga ostsin paki kummikomme ja ilgelt palju puuvilju. :)
no ja õhtul pidin küll mitu tundi arvutis tööd tegema, aga sain kallitega pisut rääkida msn'is ja see oli hea. ja kirju sain paar tükki ja see pani naeratama. jaa. jaa. kirjutage mulle. ma tahan teada, mis teiega toimub. hullult tore on kirju saada.
ja nüüd on kell jälle palju ja ma lähen parem magama. loodetavasti ei kasva mu kurk öö jooksul päris kinni. ööd :)
PS: ma lihtsalt PEAN selle ära mainima, aga jean guy andis mulle täna hommikul...paki mandleid šokolaadis, hotellist, sest tema neid ei söö. oma saatuse eest ikka nii lihtsalt ei põgene. :)
olengi siis nüüd haige. valutan pead ja kurku ja töötan ikka. tegelikult läks täna juba paremaks. kuigi melanhoolia käis mu kannul nagu paha hais, suutsin õhtuks eilsega võrreldes täitsa mäele saada. aga noh, eks mind aidati ka. esiteks sain emmega rääkida, mis iseenesest juba on kõige tähtsam. ja siis nägin veel jean guy'd üle saja aasta ja sain enam vähem normaalses inglise keeles kommunikeeruda. tavaliselt näeb inglise keel siin välja umbes "me you go shop", lisandiks aktiivne viiplemine. ja ikka ei saada aru. nii et juba see iseenesest oli hea. see hommik oli tegelikult jean guy'ga kohtumiseks üks halvemaid, sest jõudsin teatrisse aktiivsest näopesust hoolimata küllaltki paistes näoga ja tema näost omakorda oli väga selgelt näha, et minu "hästi" tema "kuidas läheb'ile " vastuseks ei olnud väga usutav. aga ma sain selle nõrkuse vist andeks. näitasin talle pilte rekvisiitidest ja rääkisin, mis me teinud oleme ja enamik asju sobisid. siis ta tahtis mulle poes ühte tooli näidata ja me läksime välja ja kui olime seal ära käinud, läksime baari ja baari najal seistes rääkis ta asju, mis ei olnud sõna-sõnalt lohutus, aga oli sellena mõeldud ja mõjus ka. meistri tarkus :) ja ma mõtlen seda tõsiselt. ta on tohutult tore inimene. enesekindlust on nüüd tublisti juures ja suutsin isegi mõelda, et "kõik mis ei tapa, teeb tugevaks" :) ja siis ta sõitis ära ja tuleb järgmisel nädalal. aga ma saan hakkama. ausalt.
nii. mis siis veel. sõin muidugi. palju. kuigi isu ei olnud, aga juhtus jälle.
ja näitasin mariole (lavastaja siis) ka poes neid toole ja need olid ok.
ja pärast koos marianoga veel valitud fotosid ja ta oli rahul nii palju kui ma aru sain. ja see oli hea. mul hakkab vist vaikselt asjast mingi visioon tekkima, mis tuleb mulle väga kasuks. enda pärast just. nii halb on teha midagi, mida sa ei mõista. aga sellest tuleb lahe asi. see usk on mul esimesest proovist peale olnud.
ja siis ma jalutasin ringi umbes tunni. esimest korda päevavalgel iseenda peremehena. midagi asjalikku ei näinud ega teinud, aga ostsin paki kummikomme ja ilgelt palju puuvilju. :)
no ja õhtul pidin küll mitu tundi arvutis tööd tegema, aga sain kallitega pisut rääkida msn'is ja see oli hea. ja kirju sain paar tükki ja see pani naeratama. jaa. jaa. kirjutage mulle. ma tahan teada, mis teiega toimub. hullult tore on kirju saada.
ja nüüd on kell jälle palju ja ma lähen parem magama. loodetavasti ei kasva mu kurk öö jooksul päris kinni. ööd :)
PS: ma lihtsalt PEAN selle ära mainima, aga jean guy andis mulle täna hommikul...paki mandleid šokolaadis, hotellist, sest tema neid ei söö. oma saatuse eest ikka nii lihtsalt ei põgene. :)
lunes, 23 de abril de 2007
täna oli üks nutune päev. mhh. jah, olid küll omad helged ja lahedad hetked, aga kokkuvõttes poleks pidanud üldse üles ärkama. hommikul kolisin hotellist välja ja oleksin ääre pealt teatrisse hiljaks jäänud, sest vastuvõtus oli nii palju rahvast. ja kui ma lõpuks - imetlusväärselt õigeks ajaks - teatrisse jõudsin, ei olnud mariano veel kohale jõudnud. noh. vähemalt jõudsin veidi netis olla. nii. ja kui siis mariano tuli, käskis ta mul kõik peale rekvisiidinimekirja ja fotoka maha jätta ja me läksime turule. oli küll see sama koht, kus ma juba korra käinud olin, aga ma ei tundnud seda ära, sest inimeste alt ei paistnud tükikestki maad ja kõik tänavad olid paksult müügilette/kaubakuhjasid täis. ma läksin lolliks seal. esiteks sellest, et see oli nii lahe ja teiseks sellest, et ma ei saanud vabalt ringi vaadata, kuna olin tööl. tahaksin siin kohal mainida, et olen siia jõudmisest saadik iga päev umbkaudu kümnest kümneni rakkes olnud. pluss 24-tunnine hispaania keele intensiivkursus. võite umbes ette kujutada, kui elus ma praeguseks olen. ja asja ei tee paremaks tõsiasi, et mu läpakas on endiselt lollakas ja et mulle ei paista isegi hotelli olevat võimalik helistada. võite lahkelt proovida :) 91 429 44 70 109.
nii. edasi. me veetsime turul umbes kolm ja pool tundi ja see oli üks suur katsumus, sest esiteks ei saanud ma endiselt aru, mida mariano mult täpselt tahab. ta räägib jutu ära ja kõik tundub bien, aga siis ilmneb, et ega ikka ei ole küll. ja kui tema tahtis, et ma ainult vajalikest asjadest pilti teeksin, läksid meie soovid absoluutselt lahku, sest noorkunstnik marion on ju esteet ja ei saa sellist võimalust pildistamiseks mööda lasta. no ok, elasin üle ja pildistasin ikka. ja kui pärast tuli veel antonio, et mootorratturikiivrid ja -prillid üle vaadata, oli täitsa tore. ilgelt palav oli. tänavamõõdikud näitasid +32. ja ma olen täitsa ära põlenud. :) ja siis tutvustati mulle pisut madriidi pühapäevakultuuri. kell oli kolm päeval ja kõik baarid olid inimesi paksult täis ja kõigi baaride põrandad omakorda prahti paksult täis. ja meeletu lärm - kõik tellisid pidevalt karjudes, tellimused anti edasi karjudes ja pärast anti kõtte karjudes. ja kõik oli nii sitane, et ma eestis ei läheks mitte mingil tingimusel sellistesse kohtadesse sisse. võtke levita baar nädalavahetuse varahommikul ja võite arvestada, et see on veel üks ääretult puhas kohake. lisaks ei olnud kuskil eriti toole ja kõik seisid lihtsalt puntides laudade ümber. ja jõid. mariano ütles, et enamik neist pole magama jõudnudki ja et sellisele ilma magamata pühapäeva päeval joomisele on isegi omaete väljend (mis mulle muidugi meelde ei jäänud). ja nad tellisid jooke ja näksimist ja kogu praht tuli otse põrandale visata, sest prügi jaoks lihtsalt ei olnud kohta. tundsin ennast iga oliivikivi puhul ääretult halvana, aga jälgisin kombeid. no ja kui me baarist väljusime ja mina mõtlesin, oh mind naiivitari, et nüüd läheme ja paneme oma kotid teatrisse ära, siis läks teekond hoopis järgmise baarini. õnneks asi sellega piirdus, sest ma pole suurem asi päeval jooja tüüp, aga see, et ma vett juua lihtsalt ei tohi, tehti mulle kohe selgeks.
ok, sinnani oli väga tore, kuigi kurnav, aga edasi oli paha. kui teatrisse jõudsime, oli kell juba peaaegu viis ja kella kuueks pidin "kabuli" vaatama minema. ja siis ilmneski, et olen marianost valesti aru saanud nende fotode puhul. ja ma pidin nad ära sorteerima ja sealt saadik olen vesine, sest iga pisemgi asi tuletab kodu meelde ja ma tõesti tahan eestisse tagasi. aga ma EI TOHI nõrk olla. homme on korras kõik :) las ma täna..
teatris oli täita pandav, olenemata sellest, et kuna ma keelt ei mõista, oli asjast aru saamisega, noh, ütleme et probleeme. tükk algas nimelt tunniajase monoloogiga. :) naine istus keset lava laua taga ja lihtsalt rääkis. publikule. vahepeal jäin küll veidikeseks magama, aga pean tunnustavalt ültema, et ta tegi seda hästi. ja lugu, mis edasi läks, oli ka mõistetav ja tore. hästi lavastatud ja hea näitlejatööga. kostüümid olid toredad. usutavad. tegevus toimus 1998 aastal kabuli linnas pakistanis?. nojah. teatris oli ka vesine olemine, sest vahepeal lasti korraks laulu sõnadega umbes nii: "it is good to leave home and travel, but it is always much better to return."
no olen ju loll või mis.
:P
aa. ja see mohamediga välja mineks oli väga hädine, sest erinevalt hamidist (teada sain nime :)) on ta väga pealetükkiv ja mu pea valutas ja kurk oli valus. siiani on. ja nüüd ma üritan selle halva kõik välja magada. kallistan sind, eestimaa. ja head ööd. :)
nii. edasi. me veetsime turul umbes kolm ja pool tundi ja see oli üks suur katsumus, sest esiteks ei saanud ma endiselt aru, mida mariano mult täpselt tahab. ta räägib jutu ära ja kõik tundub bien, aga siis ilmneb, et ega ikka ei ole küll. ja kui tema tahtis, et ma ainult vajalikest asjadest pilti teeksin, läksid meie soovid absoluutselt lahku, sest noorkunstnik marion on ju esteet ja ei saa sellist võimalust pildistamiseks mööda lasta. no ok, elasin üle ja pildistasin ikka. ja kui pärast tuli veel antonio, et mootorratturikiivrid ja -prillid üle vaadata, oli täitsa tore. ilgelt palav oli. tänavamõõdikud näitasid +32. ja ma olen täitsa ära põlenud. :) ja siis tutvustati mulle pisut madriidi pühapäevakultuuri. kell oli kolm päeval ja kõik baarid olid inimesi paksult täis ja kõigi baaride põrandad omakorda prahti paksult täis. ja meeletu lärm - kõik tellisid pidevalt karjudes, tellimused anti edasi karjudes ja pärast anti kõtte karjudes. ja kõik oli nii sitane, et ma eestis ei läheks mitte mingil tingimusel sellistesse kohtadesse sisse. võtke levita baar nädalavahetuse varahommikul ja võite arvestada, et see on veel üks ääretult puhas kohake. lisaks ei olnud kuskil eriti toole ja kõik seisid lihtsalt puntides laudade ümber. ja jõid. mariano ütles, et enamik neist pole magama jõudnudki ja et sellisele ilma magamata pühapäeva päeval joomisele on isegi omaete väljend (mis mulle muidugi meelde ei jäänud). ja nad tellisid jooke ja näksimist ja kogu praht tuli otse põrandale visata, sest prügi jaoks lihtsalt ei olnud kohta. tundsin ennast iga oliivikivi puhul ääretult halvana, aga jälgisin kombeid. no ja kui me baarist väljusime ja mina mõtlesin, oh mind naiivitari, et nüüd läheme ja paneme oma kotid teatrisse ära, siis läks teekond hoopis järgmise baarini. õnneks asi sellega piirdus, sest ma pole suurem asi päeval jooja tüüp, aga see, et ma vett juua lihtsalt ei tohi, tehti mulle kohe selgeks.
ok, sinnani oli väga tore, kuigi kurnav, aga edasi oli paha. kui teatrisse jõudsime, oli kell juba peaaegu viis ja kella kuueks pidin "kabuli" vaatama minema. ja siis ilmneski, et olen marianost valesti aru saanud nende fotode puhul. ja ma pidin nad ära sorteerima ja sealt saadik olen vesine, sest iga pisemgi asi tuletab kodu meelde ja ma tõesti tahan eestisse tagasi. aga ma EI TOHI nõrk olla. homme on korras kõik :) las ma täna..
teatris oli täita pandav, olenemata sellest, et kuna ma keelt ei mõista, oli asjast aru saamisega, noh, ütleme et probleeme. tükk algas nimelt tunniajase monoloogiga. :) naine istus keset lava laua taga ja lihtsalt rääkis. publikule. vahepeal jäin küll veidikeseks magama, aga pean tunnustavalt ültema, et ta tegi seda hästi. ja lugu, mis edasi läks, oli ka mõistetav ja tore. hästi lavastatud ja hea näitlejatööga. kostüümid olid toredad. usutavad. tegevus toimus 1998 aastal kabuli linnas pakistanis?. nojah. teatris oli ka vesine olemine, sest vahepeal lasti korraks laulu sõnadega umbes nii: "it is good to leave home and travel, but it is always much better to return."
no olen ju loll või mis.
:P
aa. ja see mohamediga välja mineks oli väga hädine, sest erinevalt hamidist (teada sain nime :)) on ta väga pealetükkiv ja mu pea valutas ja kurk oli valus. siiani on. ja nüüd ma üritan selle halva kõik välja magada. kallistan sind, eestimaa. ja head ööd. :)
domingo, 22 de abril de 2007
madriidi naised on kahtlased. kohtasin ühte suurt gruppi, kellel olid ees mehhiko vuntsid ja teist, kus kõik kandsid rinnas pisikest erekteerunud peenist. väga originaalne viis lantimiseks igal juhul. paraku pole mu olnud juhust märgata, kas see on ainult laupäevaõhtune komme või veedavad nad kõik õhtud sel moel ehituna. heh.
mul on söömisprobleem. kardan, et kui kord tagasi jõuan, tahavad mind ainult perverdid, sest ma olen lihtsalt NII suur :)
hispaania toitumiskombed on minu meelest ääretult ebatervislikud, aga siin viibides olen neist paratamatult sõltuv. nad lähevad äärmustesse kõigega, millega vähegi annab. kohv on VÄGA kange, vein kas VÄGA kallis või VÄGA odav, toidukordade vahed VÄGA pikad, toidukorrad ise VÄGA rikkalikud, ja toit VÄGA rasvane, söömine kestab VÄGA kaua, viimane toidukord on VÄGA hilja jne. noh, näiteks. kolm esimest päeva hoidsin lõuna ajal kohvikutes madalat profiili ja tellisin enamasti sama, mis mu kaaslased. tõlkimisest ei olnud suurt kasu, sest info jõudis minuni niikuinii vaid lünklikult. nii sõin ennast enamasti üle. eile suutsin juba nii palju ise öelda/mõelda, et baarman sai aru, et kartulit ma kala juurde ei taha. sellegi poolest õnnestus mul ennast kolmest käigust peaaegu lõhku süüa. kusjuures magustoidust ja kohvist keeldun ma alati. nii. ja siis täna. oma meeletus neljatärnihotellis hommikusöögile minnes lõi minus välja põline eestlane - kui midagi tasuta antakse siis võta. palju. üritasin küll tagasihoidlik olla, aga enamik asju olid kas a)väga head või b)väga huvitavad. lõpetasin tundega, et ma olen nuumsiga ja lubasin endale, et lõuna ajal söön kala salatiga ja kõik. muchos gracias, aga liialdama peab ka mõõdukalt. nii ma siis istusingi mariano ja antonioga (kostüümikunstnik) baari maha ja olin enda meelest ilgelt kaval, öeldes, et ainult kala salatiga, palun. oliividega lõhesalati saabumisel olin siiralt rõõmus ja rahul. kui aga mõne aja möödudes mu kõrvale järgmine taldrik asetati, kus oli grillitud valge kala - ka ainult salatiga - ei osanud ma enam midagi öelda. täitsa hirmus :)
nüüd informatsiooniks neile toredatele, kellega koos me minu viimasel õhtul elo juures süüa tegime - sangria on lihtsalt punane lauavein jää, viilu sidruni ja sidrunilimonaadiga. kogu see muu ägedus, mis me sinna lisasime oli küll ääretult toredalt sisemisi protsesse kiirendav, ent faktiliselt vale :) ja paella on lihtsalt toit riisist. millega iganes, mulle tundub :)
üks asi veel ja siis ma lõpetan toidujutud.
läksin peale tööd - umbes pool kümme õhtul kõige suuremasse kaubamajja el corte ingles'sse selle toiduosakonda uurima. väga mitmekesine valik oli. aga komme ma ei leidnud, puuviljad oli üle elu kallid ja jogurtit oli võimalik osta AINULT neljaste kuni kuueste pakkidena. selle ühe šokolaaditahvli, mis ma lõpuks välja valisin, jätsin aga ikkagi ostmata, sest sabad koosnesid mitmekümnest inimesest. võtsin hoopis suvalisest nurgapoest kotikese erinevate kummikommidega, rahuldamaks oma ebamormaalset magusaisu.
nii. ja nüüd ma lähen ja pean laupäeva. võtan teatris ühe sangria. või paar. ja kui tagasi tulles veel kirjutada jaksan, on hästi :)
ciao seniks.
tere hommikust. ilge uni on. ja pea valutab veits ja kurk päris palju. jõudsin kell neli hommikul hotelli tagasi, aga välja minnes dressipluusi kaasa ei võtnud. idioot. :) aga kui ma tuppa jõudis, oli minu sisenemismuusikaks ühe paarikese armuõhked, mis hetk hetkelt aina tugevnesid. kas ma pean mainime, et see sisehoov siin on VÄGA hea kõlaga? see oli päris huvitav elamus. polegi varem sellise asjaga nii otseselt kokku puutunud.
eile oli päris huvitav õhtu. kuigi see algas vaid gran via ja sealse real madridi poe otsimisega, kukkusin seal ühe mehe otsa, kes alguses lihtsalt tahtis minuga hirmasati suhelda, kui aga kuulis, et ma teatris töötan, läks päris pöördesse ja rääkis pikalt, et ta on näitlemist ja produktsiooni, aga et hispaanias on võimatu teatrisse tööle saada. õnneks oli tal vist mingi kohtamine ja ta lahkus õige pea. no ja siis ma läksin teatrisse ja seisin seal ukse juures ja ei suutnud otsustada, kas minna sisse või mitte sest pisike piilumine näitas, et marianot ega lin'i (tüdruk, kes on mu siinne kontaktisik) ei olnud seal. aga mu dilemmad lahendas uks, mis ühel hetkel sülitas välja ühe "kabuli" näitleja, kes, nagu ilmnes, ei rääkinud mitmekuisest siinviibimisest hoolimata ikka veel hispaania keelt ja kes oli ääretult õnnelik, et minuga rääkida sai. ja kui sisse äksime, oli seal ka mohamed, kes mind vist sebida üritab (ta on umbes 55 ja marokolt :P) no ja siis ma istusingi ja jõingi sangriat ja täitsa tore oli ja kui mohamed mind homme (hetkel ju´ba täna) õhtul välja sööma kutsus, otsustasin, et emme-issi antud turismiraamat, mis ütles, et "madriid ei ole ilus linn. aga seal on elu. seda ei tule mitte vaadata, vaid elada" ei saa ju ometi valetada ja ütlesin jah. ja kui see teine mees, kelle nime ma siiani meenutada ei suuda (täna vaatan plakati pealt järgi, ausõna), mind juba samal õhtul flamenkot vaatama kutsus, ei löönud ma mitte endale omaselt risti ette, vaid läksin kaasa. ja see oli üliüliülilahe. ma pole küll varem flamenkot näinud, aga sellest oli aru saada, et see tõepoolest ei olnud turistikoht ja et need tüdrukud seal tantsisid sitaks hästi. on neil alles karakterit. eestlased ei suudaks mitte kunagi sellise kivinäoga selliseid liigutusi teha ja ikka energiast kiisata. ja lava oli täpselt mu küünarvarre kõrgusel ja vastas ja nende seelikud olid mul vahepeal näos ja see oli uskumatul kombel väga võimas kogemus. koht pandi kell kaks öösel kinni ja kuigi sissepääs oli olnud tasuta, oli kahe sangria hinnast - 20 euri - aru saada, et nad saavad oma väärtusest väga hästi aru. aga kui mul ka oleks lubatud maksta, oleksin seda meeleldi teinud. edasi tahtis ta mind mingisse vanaaegse välimusega keldribaari viia, aga sal oli nii nõme laud, et loobusima ja läkime hoopis...tantsima :) see tuli mullegi üllatusena. aga klubi ukse taga me seisma jäime. ja sisse läksime ka. ja seal oli ka lahe. suur koht, maa-alune saal, palju palju inimesi ja palju palju tantsimist. ja soe ja sõbralik ja elus atmosfäär. ma oleksin nii tahtnud seda jäädvutada. kindlasti lähen sinna tagasi. ja mulle kui eestlasele oli väga huvitav ka see, et seal klubis oli suhtleliselt arvukalt vanemaid inimesi - nii 40-50 aastaseid. äge :) ja üks baaridaam oli ka selles vanuses.
no ja siis me tantsisimegi kella poole neljani. kumbki eraldi. ja mul oli tore.
ja kui ma hotelli poole jaluatsin, oild tänavad ikka inimestest tulvil. viru või väike-karja tänav reede õhtul ei ole sellega võrreldes midagi. ja tõepoolest, see turismiraaamta, mida ma lugesin, ei valetanud - siin ongi kell neli hommikul ka autoummikud :)
ja nüüd ma lähen ja söön ennast sellest homikusöögist ümmarguseks :P
homseni.
mul on söömisprobleem. kardan, et kui kord tagasi jõuan, tahavad mind ainult perverdid, sest ma olen lihtsalt NII suur :)
hispaania toitumiskombed on minu meelest ääretult ebatervislikud, aga siin viibides olen neist paratamatult sõltuv. nad lähevad äärmustesse kõigega, millega vähegi annab. kohv on VÄGA kange, vein kas VÄGA kallis või VÄGA odav, toidukordade vahed VÄGA pikad, toidukorrad ise VÄGA rikkalikud, ja toit VÄGA rasvane, söömine kestab VÄGA kaua, viimane toidukord on VÄGA hilja jne. noh, näiteks. kolm esimest päeva hoidsin lõuna ajal kohvikutes madalat profiili ja tellisin enamasti sama, mis mu kaaslased. tõlkimisest ei olnud suurt kasu, sest info jõudis minuni niikuinii vaid lünklikult. nii sõin ennast enamasti üle. eile suutsin juba nii palju ise öelda/mõelda, et baarman sai aru, et kartulit ma kala juurde ei taha. sellegi poolest õnnestus mul ennast kolmest käigust peaaegu lõhku süüa. kusjuures magustoidust ja kohvist keeldun ma alati. nii. ja siis täna. oma meeletus neljatärnihotellis hommikusöögile minnes lõi minus välja põline eestlane - kui midagi tasuta antakse siis võta. palju. üritasin küll tagasihoidlik olla, aga enamik asju olid kas a)väga head või b)väga huvitavad. lõpetasin tundega, et ma olen nuumsiga ja lubasin endale, et lõuna ajal söön kala salatiga ja kõik. muchos gracias, aga liialdama peab ka mõõdukalt. nii ma siis istusingi mariano ja antonioga (kostüümikunstnik) baari maha ja olin enda meelest ilgelt kaval, öeldes, et ainult kala salatiga, palun. oliividega lõhesalati saabumisel olin siiralt rõõmus ja rahul. kui aga mõne aja möödudes mu kõrvale järgmine taldrik asetati, kus oli grillitud valge kala - ka ainult salatiga - ei osanud ma enam midagi öelda. täitsa hirmus :)
nüüd informatsiooniks neile toredatele, kellega koos me minu viimasel õhtul elo juures süüa tegime - sangria on lihtsalt punane lauavein jää, viilu sidruni ja sidrunilimonaadiga. kogu see muu ägedus, mis me sinna lisasime oli küll ääretult toredalt sisemisi protsesse kiirendav, ent faktiliselt vale :) ja paella on lihtsalt toit riisist. millega iganes, mulle tundub :)
üks asi veel ja siis ma lõpetan toidujutud.
läksin peale tööd - umbes pool kümme õhtul kõige suuremasse kaubamajja el corte ingles'sse selle toiduosakonda uurima. väga mitmekesine valik oli. aga komme ma ei leidnud, puuviljad oli üle elu kallid ja jogurtit oli võimalik osta AINULT neljaste kuni kuueste pakkidena. selle ühe šokolaaditahvli, mis ma lõpuks välja valisin, jätsin aga ikkagi ostmata, sest sabad koosnesid mitmekümnest inimesest. võtsin hoopis suvalisest nurgapoest kotikese erinevate kummikommidega, rahuldamaks oma ebamormaalset magusaisu.
nii. ja nüüd ma lähen ja pean laupäeva. võtan teatris ühe sangria. või paar. ja kui tagasi tulles veel kirjutada jaksan, on hästi :)
ciao seniks.
tere hommikust. ilge uni on. ja pea valutab veits ja kurk päris palju. jõudsin kell neli hommikul hotelli tagasi, aga välja minnes dressipluusi kaasa ei võtnud. idioot. :) aga kui ma tuppa jõudis, oli minu sisenemismuusikaks ühe paarikese armuõhked, mis hetk hetkelt aina tugevnesid. kas ma pean mainime, et see sisehoov siin on VÄGA hea kõlaga? see oli päris huvitav elamus. polegi varem sellise asjaga nii otseselt kokku puutunud.
eile oli päris huvitav õhtu. kuigi see algas vaid gran via ja sealse real madridi poe otsimisega, kukkusin seal ühe mehe otsa, kes alguses lihtsalt tahtis minuga hirmasati suhelda, kui aga kuulis, et ma teatris töötan, läks päris pöördesse ja rääkis pikalt, et ta on näitlemist ja produktsiooni, aga et hispaanias on võimatu teatrisse tööle saada. õnneks oli tal vist mingi kohtamine ja ta lahkus õige pea. no ja siis ma läksin teatrisse ja seisin seal ukse juures ja ei suutnud otsustada, kas minna sisse või mitte sest pisike piilumine näitas, et marianot ega lin'i (tüdruk, kes on mu siinne kontaktisik) ei olnud seal. aga mu dilemmad lahendas uks, mis ühel hetkel sülitas välja ühe "kabuli" näitleja, kes, nagu ilmnes, ei rääkinud mitmekuisest siinviibimisest hoolimata ikka veel hispaania keelt ja kes oli ääretult õnnelik, et minuga rääkida sai. ja kui sisse äksime, oli seal ka mohamed, kes mind vist sebida üritab (ta on umbes 55 ja marokolt :P) no ja siis ma istusingi ja jõingi sangriat ja täitsa tore oli ja kui mohamed mind homme (hetkel ju´ba täna) õhtul välja sööma kutsus, otsustasin, et emme-issi antud turismiraamat, mis ütles, et "madriid ei ole ilus linn. aga seal on elu. seda ei tule mitte vaadata, vaid elada" ei saa ju ometi valetada ja ütlesin jah. ja kui see teine mees, kelle nime ma siiani meenutada ei suuda (täna vaatan plakati pealt järgi, ausõna), mind juba samal õhtul flamenkot vaatama kutsus, ei löönud ma mitte endale omaselt risti ette, vaid läksin kaasa. ja see oli üliüliülilahe. ma pole küll varem flamenkot näinud, aga sellest oli aru saada, et see tõepoolest ei olnud turistikoht ja et need tüdrukud seal tantsisid sitaks hästi. on neil alles karakterit. eestlased ei suudaks mitte kunagi sellise kivinäoga selliseid liigutusi teha ja ikka energiast kiisata. ja lava oli täpselt mu küünarvarre kõrgusel ja vastas ja nende seelikud olid mul vahepeal näos ja see oli uskumatul kombel väga võimas kogemus. koht pandi kell kaks öösel kinni ja kuigi sissepääs oli olnud tasuta, oli kahe sangria hinnast - 20 euri - aru saada, et nad saavad oma väärtusest väga hästi aru. aga kui mul ka oleks lubatud maksta, oleksin seda meeleldi teinud. edasi tahtis ta mind mingisse vanaaegse välimusega keldribaari viia, aga sal oli nii nõme laud, et loobusima ja läkime hoopis...tantsima :) see tuli mullegi üllatusena. aga klubi ukse taga me seisma jäime. ja sisse läksime ka. ja seal oli ka lahe. suur koht, maa-alune saal, palju palju inimesi ja palju palju tantsimist. ja soe ja sõbralik ja elus atmosfäär. ma oleksin nii tahtnud seda jäädvutada. kindlasti lähen sinna tagasi. ja mulle kui eestlasele oli väga huvitav ka see, et seal klubis oli suhtleliselt arvukalt vanemaid inimesi - nii 40-50 aastaseid. äge :) ja üks baaridaam oli ka selles vanuses.
no ja siis me tantsisimegi kella poole neljani. kumbki eraldi. ja mul oli tore.
ja kui ma hotelli poole jaluatsin, oild tänavad ikka inimestest tulvil. viru või väike-karja tänav reede õhtul ei ole sellega võrreldes midagi. ja tõepoolest, see turismiraaamta, mida ma lugesin, ei valetanud - siin ongi kell neli hommikul ka autoummikud :)
ja nüüd ma lähen ja söön ennast sellest homikusöögist ümmarguseks :P
homseni.
sábado, 21 de abril de 2007
!hola, chicos!
kuigi tegelikult oli mul 1) plaanis minna hoopis välj ajalutama ja 2) oleks viisakas kõigest järjekorras rääkida, olen hetkel nii emotsioonist laetud, et lihtsalt pean kiiresti ennast tühjemaks kirjutama. nimelt algas umbes pool tundi tagasi aktsioon - eesti hipi nelja tärni hotellis. mul ei olnud aimugi, kuhu ma lähen. lasin teatris endale netist kaardi printida ja tulin tulema. ma nägin välja nagu ma ikka näen, ehk siis qba vägagi paikapidavat kirjeldust mööda "kuradi hipiraisk", seljas katkise lukuga seljakott ja veel kolm erinevat kotti, juuksed ehk pisut rohkem sassis kui tavaliselt ja nägu punane peas, näpud just söödud šokolaadist veel natuke kleepuvad. nii. ja sellisena astusin ma sisse ühe VÄGA suure ja uhke fassaadiga hotelli uksest. läksin vastuvõtulaua juurde ja peale pisukest asjaajamist ja ühte allkirja anti mulle kaks uksekaarti ja öeldi, et "hommikusöök on hinna sees". no, mis minul selle vastu olla sai. juba liftis hakkas mul natuke liiga lõbus selle kohta, et seal oli peale minu veel kaks inimest. aga kui ma lõpuks tuppa jõudsin ja avastasin, et see on küll väga väga uhke, aga täiesti pime, läks asi täitsa käest ära. proovisin, mis ma proovisin, aga ühtegi toas leiduvast umbkaudu kaheksast tulest mul süüdata ei õnnestunud. avastasin hiigelsuure voodi pealt mingi pakendi ja läksin koridori seda lugema. seal oli ilus pakike mandlitega šokolaadis ja kiri "dear miss undusk, it is a pleasure having you with us. we sincerelly hope you enjoy your stay. i am at your disposal in case you need anything." +nimi. ja nii ma siis läksingi tagasi vastuvõttu, et paluda oma lambid süüdata. mis, nagu ilmnes oli väga lihtne ja loogiline. üks kahest uksekaardist käis nimelt välisukse kõrval seinas asuvasse pessa. kuidas o kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.
no ja nüüd ma siin siis olen. pool pakki neid paganama häid mandleid on otsas ja tuba enam - vähem üle vaadatud. lähen vist välja - poodi ja pildistama. ja mohammed (üks näitleja "kabulist") lubas mu õhtul nendega koos jooma kutsuda. pärast kirjutan ülejäänud päevast ka :)
20.04.2007
22.38. hispaania aja järgi
väljas on öö, aga kraadiklaas näitab õues 18 kraadi. suvi! :)
ilmnes, et mu hotell on viie minuti jalutamise kaugusel prado muuseumikompleksist. mis sellest, et kõik normaalsed muuseumid ammu kinni on. seal on väga ilus ja roheline ja lõhnab nagu loodus. ja esimest korda ei ole ma õhtul surmani väsinud. hakkan vist vaikselt harjuma selle hullusega siin. no loodame.
aga siis tänane. hommikul läksin poole kümneks teatrisse ja tegin veel lipukavandeid ja üritasin koondada oma mahagonny materjale ühtede kaante vahele. ega see liiga lihtne pole, sest neid paganaid tuleb aina juurde. aga jõudsin olusid arvestades päris kaugele, enne kui mariano teatrisse jõudis. ta oli eelmisel õhtul peale minu lahkumist teatris söönud ja toidumürgituse saanud ja nägi enda kohta väga värvivaene ning morn välja. üritas mulle jälle midagi selgeks teha - poodide ja rekvisiirtide ja pildistamise kohta, aga kui ma kolmandal katsel endiselt lolli nägu tegin, andis ta alla. läksime alla, istusime mootorratta selga ja tegime kiirelt minekut. alles viie minuti pärast kui mingile väljakule kohale jõudsime, ilmnes, et ta kavatsus oli lasta mul üksi selles piirkonnas asuvates antiigipoododes ringi käia, sobilikke rekvisiite otsida, need üles pildistada ja pärast omal käel tagasi teatrisse tulla. ta näitas õige suuna kätta, andis igaks juhuks oma numbri ja läinud ta oligi. päris huvitav. tundsin ennast alguses suhteliselt ebakindlana, aga siis otsustasin, et kui mariano tahab mind proovile panna, pean ma selle korralikult läbi tegema ja kõigega hakkama saama. hakkasin ühest otsast pihta ja ilmnes, et ülesanne ei ole sugugi raske. poode oli piirkonnas kõigil tänavatel järjest, ole aga mees ja astu sisse. ja pildistada lubati ka kõigis. ma usun, et nii mõnigi stsenograaf oleks tahtnud minu asemel seal olla. kell kaks päeval algas siesta, poed pandi kinni ja ma hakkasin teatisse tagasi orienteeruma. mõningase ekslemise peale jõudsin lõpuks suure ringiga õigesse kohta ja olin endaga ülimalt rahul :) mariano oli teatri juures ja läksime koos sööma. ta tutvustas mulle oma elukaaslast, kellega nad olid hirmutavalt sarnased. tore tüdruk tundus olevat. poolakas. selline meeletu boheem ja kunstiinimene nagu mariano isegi. söömaaja lõpp oli ainult pisut piinarikas, sest nad läksid päris tõsiselt tülli teemal - mis on töö ja mis mitte. tüdruk oli kolm aastat tagasi hispaaniasse tulles ja keelt mitte osates tänaval esinemisega raha teeninud. mariano ei pidanud seda aga tööks. ühel hetkel ma otsustasin, et kuigi teoreetiliselt ma sellest vestlusest aru ei saa, praktikas aga piisavalt hästi, on tagumine aeg toidu eest maksma minna ja nad omaette jätta.
kui tagasi teatrisse läksin, andis ka sinna jõudnud mariano mulle ülesandeid arvutis ja internetis, mis võimaldas mõningast meeldivat kontakti kodumaaga :) ja seda õige pikalt - õhtuni välja. ega muud huvitavat polnudki.
homme on proov poole kaheni öösel :D
ja mina saan proovis positsioone pildistada. cool!
nii. kell on nüüd pool kaks ja mina pean kümme teatris olema. head ööd.
kuigi tegelikult oli mul 1) plaanis minna hoopis välj ajalutama ja 2) oleks viisakas kõigest järjekorras rääkida, olen hetkel nii emotsioonist laetud, et lihtsalt pean kiiresti ennast tühjemaks kirjutama. nimelt algas umbes pool tundi tagasi aktsioon - eesti hipi nelja tärni hotellis. mul ei olnud aimugi, kuhu ma lähen. lasin teatris endale netist kaardi printida ja tulin tulema. ma nägin välja nagu ma ikka näen, ehk siis qba vägagi paikapidavat kirjeldust mööda "kuradi hipiraisk", seljas katkise lukuga seljakott ja veel kolm erinevat kotti, juuksed ehk pisut rohkem sassis kui tavaliselt ja nägu punane peas, näpud just söödud šokolaadist veel natuke kleepuvad. nii. ja sellisena astusin ma sisse ühe VÄGA suure ja uhke fassaadiga hotelli uksest. läksin vastuvõtulaua juurde ja peale pisukest asjaajamist ja ühte allkirja anti mulle kaks uksekaarti ja öeldi, et "hommikusöök on hinna sees". no, mis minul selle vastu olla sai. juba liftis hakkas mul natuke liiga lõbus selle kohta, et seal oli peale minu veel kaks inimest. aga kui ma lõpuks tuppa jõudsin ja avastasin, et see on küll väga väga uhke, aga täiesti pime, läks asi täitsa käest ära. proovisin, mis ma proovisin, aga ühtegi toas leiduvast umbkaudu kaheksast tulest mul süüdata ei õnnestunud. avastasin hiigelsuure voodi pealt mingi pakendi ja läksin koridori seda lugema. seal oli ilus pakike mandlitega šokolaadis ja kiri "dear miss undusk, it is a pleasure having you with us. we sincerelly hope you enjoy your stay. i am at your disposal in case you need anything." +nimi. ja nii ma siis läksingi tagasi vastuvõttu, et paluda oma lambid süüdata. mis, nagu ilmnes oli väga lihtne ja loogiline. üks kahest uksekaardist käis nimelt välisukse kõrval seinas asuvasse pessa. kuidas o kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.
no ja nüüd ma siin siis olen. pool pakki neid paganama häid mandleid on otsas ja tuba enam - vähem üle vaadatud. lähen vist välja - poodi ja pildistama. ja mohammed (üks näitleja "kabulist") lubas mu õhtul nendega koos jooma kutsuda. pärast kirjutan ülejäänud päevast ka :)
20.04.2007
22.38. hispaania aja järgi
väljas on öö, aga kraadiklaas näitab õues 18 kraadi. suvi! :)
ilmnes, et mu hotell on viie minuti jalutamise kaugusel prado muuseumikompleksist. mis sellest, et kõik normaalsed muuseumid ammu kinni on. seal on väga ilus ja roheline ja lõhnab nagu loodus. ja esimest korda ei ole ma õhtul surmani väsinud. hakkan vist vaikselt harjuma selle hullusega siin. no loodame.
aga siis tänane. hommikul läksin poole kümneks teatrisse ja tegin veel lipukavandeid ja üritasin koondada oma mahagonny materjale ühtede kaante vahele. ega see liiga lihtne pole, sest neid paganaid tuleb aina juurde. aga jõudsin olusid arvestades päris kaugele, enne kui mariano teatrisse jõudis. ta oli eelmisel õhtul peale minu lahkumist teatris söönud ja toidumürgituse saanud ja nägi enda kohta väga värvivaene ning morn välja. üritas mulle jälle midagi selgeks teha - poodide ja rekvisiirtide ja pildistamise kohta, aga kui ma kolmandal katsel endiselt lolli nägu tegin, andis ta alla. läksime alla, istusime mootorratta selga ja tegime kiirelt minekut. alles viie minuti pärast kui mingile väljakule kohale jõudsime, ilmnes, et ta kavatsus oli lasta mul üksi selles piirkonnas asuvates antiigipoododes ringi käia, sobilikke rekvisiite otsida, need üles pildistada ja pärast omal käel tagasi teatrisse tulla. ta näitas õige suuna kätta, andis igaks juhuks oma numbri ja läinud ta oligi. päris huvitav. tundsin ennast alguses suhteliselt ebakindlana, aga siis otsustasin, et kui mariano tahab mind proovile panna, pean ma selle korralikult läbi tegema ja kõigega hakkama saama. hakkasin ühest otsast pihta ja ilmnes, et ülesanne ei ole sugugi raske. poode oli piirkonnas kõigil tänavatel järjest, ole aga mees ja astu sisse. ja pildistada lubati ka kõigis. ma usun, et nii mõnigi stsenograaf oleks tahtnud minu asemel seal olla. kell kaks päeval algas siesta, poed pandi kinni ja ma hakkasin teatisse tagasi orienteeruma. mõningase ekslemise peale jõudsin lõpuks suure ringiga õigesse kohta ja olin endaga ülimalt rahul :) mariano oli teatri juures ja läksime koos sööma. ta tutvustas mulle oma elukaaslast, kellega nad olid hirmutavalt sarnased. tore tüdruk tundus olevat. poolakas. selline meeletu boheem ja kunstiinimene nagu mariano isegi. söömaaja lõpp oli ainult pisut piinarikas, sest nad läksid päris tõsiselt tülli teemal - mis on töö ja mis mitte. tüdruk oli kolm aastat tagasi hispaaniasse tulles ja keelt mitte osates tänaval esinemisega raha teeninud. mariano ei pidanud seda aga tööks. ühel hetkel ma otsustasin, et kuigi teoreetiliselt ma sellest vestlusest aru ei saa, praktikas aga piisavalt hästi, on tagumine aeg toidu eest maksma minna ja nad omaette jätta.
kui tagasi teatrisse läksin, andis ka sinna jõudnud mariano mulle ülesandeid arvutis ja internetis, mis võimaldas mõningast meeldivat kontakti kodumaaga :) ja seda õige pikalt - õhtuni välja. ega muud huvitavat polnudki.
homme on proov poole kaheni öösel :D
ja mina saan proovis positsioone pildistada. cool!
nii. kell on nüüd pool kaks ja mina pean kümme teatris olema. head ööd.
viernes, 20 de abril de 2007
meeleolu on muutlik. väga toredad ja helged hetked upuvad viletsusse ja kaosesse. ja selle kõige keskel annan ma oma parima, et ellu jääda. siiani see on õnnestunud. ja see näitab ju ainult head :) mul on tunne, et mu hispaania keel areneb. küll suht märkamatult, aga sealjuures kohutava kiirusega. tänase päeva jooksul kohtasin inglise keelt valdavaid inimesi kokku umbes poole tunni jooksul. enamiku päevast veetsin koos marianoga. niisiis:
kas teie olete kunagi sõitnud koos keskealise hipi ja tema bmw motikaga kiirteel, peas vene multikaid meenutav kiiver ning sees umbes sada kilti? mina nüüdseks olen. käisime nimelt koos marianoga linnast pisut väljas, suures ikea poes laudu ja toole otsimas. kuna mariano on barcelonast, algas minek suure ringiga läbi kõikvõimalike valede piirkondade, mille vastu minul isiklikult ei olnud midagi, sest selline viis on mul nähtavasti ainus üldse kunagi madriidiga tutvuda. ja see oli tõesti tore. esiteks mul esimene kord mootorratta seljas ja teiseks juhiga, kes oli väga keevavereline, manööverdades kõigist mööda ka kõige kitsamates kohtades ja kiirendades igas võimalikus ja võimatus kohas. kiirteel oli veits raskem - siis pidi silmi kinni hoidma, et laud tagurpidi ei läheks. ja kogu selle aja, mil ma ta selja taga istusin ja ringi vaatasin, tiirles peas mõte, et "jah, see on see, mispärast tasub teha seda, mida ma teen." tänu stsenograafiale võid sattuda kuhu iganes, kellega iganes. ja see võib olla nõme. ja see võib olla tore. poodides kulus mitu mitu tundi ja tagasi sõitsime juba tunduvalt kitsamal motikal koos ühe ilgelt suure kotiga, mis muuhulgas sisaldas ka hambakaitsmeid, võltstoitu ja suurt pehmet mängusiga.
juba poes oli olukord vahelduva eduga pingeline, sest šoppamine on niikuinii tegevus, mis mind alati energiast tühjaks pumpab, nüüd pidin ma seda lisaks veel hispaania keeles tegema. ja püüa sa niiviisi kellelegi selgeks teha mõnda oma põhjapanevat arvamust ühe või teise rekvisiidi olemuse kohta. isegi eesti keeles on vahel raske.. :) eriti toredaks läks asi siis kui peale pooletunnist tihedat toolipildistamist tuldi meile ütlema, et pildistada ei tohi. kaamera kaela ja pohhuistliku näoga suvalises suunas klõpsutama. vahele õnneks ei jäänud.
nii. see oli siis nüüd toredam osa päevast.
edasi läksime marianoga koos sööma ja seal hakkas ta mult uurima kuidas ma hispaaniasse sattusin. kuigi ma andsin endast parima, ei saanudk ta vist päris täpselt aru, et mul ei olnud algselt plaanis nii suurejooneliselt tetrisse assistendi kohale tööle suunduda. ta tundus mulle ette heitvat, et ma nii noor olen ja nii suurt asja üritan ajada. nojah, eks tema ju ei tea, kuidas need asjad eestis käivad.. ja eks ma saan tast aru ka - olen tal ju pigem ristiks kaelas kui abiks. igal juhul oli enesetunne peale seda vestlust päris närune. ja see kestis õhtuni välja. alles pärast, teatri kohvikus sangriat juues ja temaga veel pisut rääkides sain sandist tundest lahti.
nüüd magama ja hommikul jälle kümneks teatrisse.
!buenos noches, chicos!
19. aprill 2007, 0o.10 hispaania aja j2rgi
PS: mul on uus armuke. ma ei lahku temast ei päeval ega ööl ja ta saadab mind igal sammul. armastame teineteist väga. saage tuttavaks: minu eesti - hispaania - eesti sõnaraamat :P
kas teie olete kunagi sõitnud koos keskealise hipi ja tema bmw motikaga kiirteel, peas vene multikaid meenutav kiiver ning sees umbes sada kilti? mina nüüdseks olen. käisime nimelt koos marianoga linnast pisut väljas, suures ikea poes laudu ja toole otsimas. kuna mariano on barcelonast, algas minek suure ringiga läbi kõikvõimalike valede piirkondade, mille vastu minul isiklikult ei olnud midagi, sest selline viis on mul nähtavasti ainus üldse kunagi madriidiga tutvuda. ja see oli tõesti tore. esiteks mul esimene kord mootorratta seljas ja teiseks juhiga, kes oli väga keevavereline, manööverdades kõigist mööda ka kõige kitsamates kohtades ja kiirendades igas võimalikus ja võimatus kohas. kiirteel oli veits raskem - siis pidi silmi kinni hoidma, et laud tagurpidi ei läheks. ja kogu selle aja, mil ma ta selja taga istusin ja ringi vaatasin, tiirles peas mõte, et "jah, see on see, mispärast tasub teha seda, mida ma teen." tänu stsenograafiale võid sattuda kuhu iganes, kellega iganes. ja see võib olla nõme. ja see võib olla tore. poodides kulus mitu mitu tundi ja tagasi sõitsime juba tunduvalt kitsamal motikal koos ühe ilgelt suure kotiga, mis muuhulgas sisaldas ka hambakaitsmeid, võltstoitu ja suurt pehmet mängusiga.
juba poes oli olukord vahelduva eduga pingeline, sest šoppamine on niikuinii tegevus, mis mind alati energiast tühjaks pumpab, nüüd pidin ma seda lisaks veel hispaania keeles tegema. ja püüa sa niiviisi kellelegi selgeks teha mõnda oma põhjapanevat arvamust ühe või teise rekvisiidi olemuse kohta. isegi eesti keeles on vahel raske.. :) eriti toredaks läks asi siis kui peale pooletunnist tihedat toolipildistamist tuldi meile ütlema, et pildistada ei tohi. kaamera kaela ja pohhuistliku näoga suvalises suunas klõpsutama. vahele õnneks ei jäänud.
nii. see oli siis nüüd toredam osa päevast.
edasi läksime marianoga koos sööma ja seal hakkas ta mult uurima kuidas ma hispaaniasse sattusin. kuigi ma andsin endast parima, ei saanudk ta vist päris täpselt aru, et mul ei olnud algselt plaanis nii suurejooneliselt tetrisse assistendi kohale tööle suunduda. ta tundus mulle ette heitvat, et ma nii noor olen ja nii suurt asja üritan ajada. nojah, eks tema ju ei tea, kuidas need asjad eestis käivad.. ja eks ma saan tast aru ka - olen tal ju pigem ristiks kaelas kui abiks. igal juhul oli enesetunne peale seda vestlust päris närune. ja see kestis õhtuni välja. alles pärast, teatri kohvikus sangriat juues ja temaga veel pisut rääkides sain sandist tundest lahti.
nüüd magama ja hommikul jälle kümneks teatrisse.
!buenos noches, chicos!
19. aprill 2007, 0o.10 hispaania aja j2rgi
PS: mul on uus armuke. ma ei lahku temast ei päeval ega ööl ja ta saadab mind igal sammul. armastame teineteist väga. saage tuttavaks: minu eesti - hispaania - eesti sõnaraamat :P
jueves, 19 de abril de 2007
tänane päev algas turulkäiguga ja avastusega, et mul pole vähimatki aimu, mis ühel inimesel hotelli külmkapis olema peaks. suutsin osta kokku suure hulga tavaari, mida ma nähtavasti iial ei kasuta ja raiskasin selle peale päris kopsaka summa raha. vähemalt sain aasta esimesed maasikad sealt kätte - olgugi et hispaania omad.
edasi leidsin ennast teatri raamatukogust, istumas ümber laua ja pidamas koosolekut ühe väga närvilise jean-guy ja kolme natuke hirmunud ja samuti närvilise teatritegelasega. nagu üks mees panime kirja kogu tüki dekoratsioonimuutused ja teadaolevad vajalikud rekvisiidid. ma ei ole päris kindel, kas jean-guy sellest just palju rahulikumaks muutus, aga loota ju võib. eks tal ole tegelikult küllaga põhjust vihane olla. projekt pidi algselt leidma aset eelmisel suvel ja lisaks enne praegust veel mõni kuu tagasi. nüüd ei saa ta enam kohal olla ja protsessi kontrollida. mis toobki meid vajaduseni mind tööle võtta ja võimaluseni teda tavalisest tihedamini närvilisena eest leida. koosolek oli toredalt kolmkeelne, sest ainus, kes enam - vähem kõigest toimuvast aru sai oligi jean - guy ise. kuigi istusin kogu aja sõnaraamatu otsas, jäid vahepealsed prantsuse ja hispaaniakeelsed kohad mulle hämaraks, teistel oli jälle inglise keelega raskusi. nii. kujutage nüüd seda situatsiooni endale ette. ja siis mõelge sellele, et jean - guy sõitis pühapäevani londonisse. homme saab olema üks paganama huvitav päev. :)
kui koosolek lõppes, oli käes lõunaaeg ja kohe peale seda, poole neljast, läksime proovi, mis kestis veerand üheteistkümneni õhtul. proovi jooksul oli minu ja mariano - mees, kes on mu otsene boss siinoleku ajal ja kes näeb välja nagu mereröövel ja on väga lahe, aga paraku on ta inglise keel sama halb kui minu hispaania keel - ülesandeks üles kirjutada lisanduvad rekvisiidid ja dekoratsioonidetailid ja lava täpne asetus. viimane oli lihtne - seda ma nägin. teine ka enam - vähem. aga rekvisiitidega oli nii, et iga uue puhul tuli mariano minu juurde ja üritas mulle selgeks teha, mis see nüüd täpselt olema peab ja see võttis mõlemapoolsest üritamisest hoolimata ikka parajalt aega. lisaks sain ülesandeks teha mingeid lipukavandeid ja ma ei ole siiani päris kindel, milliseid täpselt, aga neid on homme vaja. ja sellega seoses veel üks tore seik - nimelt ei võtnud ma otse loomulikult kaasa peaaegu mitte ühtegi töövahendit ja kui ma siis kell kolmveerand kümme selle peale tulin ja mind armulikult lubati proovist ära joosta, et ma jõuaksin poodi, mis pidi olema mingil väljakul, kus ma polnud varem käinud, suutsin ma küll sinna enne sulgemist kohale jõuda, aga maksmise hetkeks oli kassa juba suletud. ja see hetk oli päris traagiline. aga pole hullu. kohe kui siin lõpetan, hakkan näpuga neid kavandeid tegema. :)
ja homme kell kümme hommikul marianoga koos poodidesse rekvisiite otsima. tegelikult ma usun, et see võib isegi päris tore olla. pealegi lubas ta endale homme hispaania - inglise sõnaraamatu osta.
19.04.2007 kell 00.27 hispaania aja järgi.
kunagi ma lootsin, et sellest bloogist saab midagi vähekenegi kirjanduslikult kena, aga nüüdseks olen juba loobunud. on vist paratamatu, et kuna see on mu ainus üürike kontakt välismaailmaga, siis ma lihtsalt valan ennast siin pisut tühjemaks, et mitte täitsa lõhki minna. :)
edasi leidsin ennast teatri raamatukogust, istumas ümber laua ja pidamas koosolekut ühe väga närvilise jean-guy ja kolme natuke hirmunud ja samuti närvilise teatritegelasega. nagu üks mees panime kirja kogu tüki dekoratsioonimuutused ja teadaolevad vajalikud rekvisiidid. ma ei ole päris kindel, kas jean-guy sellest just palju rahulikumaks muutus, aga loota ju võib. eks tal ole tegelikult küllaga põhjust vihane olla. projekt pidi algselt leidma aset eelmisel suvel ja lisaks enne praegust veel mõni kuu tagasi. nüüd ei saa ta enam kohal olla ja protsessi kontrollida. mis toobki meid vajaduseni mind tööle võtta ja võimaluseni teda tavalisest tihedamini närvilisena eest leida. koosolek oli toredalt kolmkeelne, sest ainus, kes enam - vähem kõigest toimuvast aru sai oligi jean - guy ise. kuigi istusin kogu aja sõnaraamatu otsas, jäid vahepealsed prantsuse ja hispaaniakeelsed kohad mulle hämaraks, teistel oli jälle inglise keelega raskusi. nii. kujutage nüüd seda situatsiooni endale ette. ja siis mõelge sellele, et jean - guy sõitis pühapäevani londonisse. homme saab olema üks paganama huvitav päev. :)
kui koosolek lõppes, oli käes lõunaaeg ja kohe peale seda, poole neljast, läksime proovi, mis kestis veerand üheteistkümneni õhtul. proovi jooksul oli minu ja mariano - mees, kes on mu otsene boss siinoleku ajal ja kes näeb välja nagu mereröövel ja on väga lahe, aga paraku on ta inglise keel sama halb kui minu hispaania keel - ülesandeks üles kirjutada lisanduvad rekvisiidid ja dekoratsioonidetailid ja lava täpne asetus. viimane oli lihtne - seda ma nägin. teine ka enam - vähem. aga rekvisiitidega oli nii, et iga uue puhul tuli mariano minu juurde ja üritas mulle selgeks teha, mis see nüüd täpselt olema peab ja see võttis mõlemapoolsest üritamisest hoolimata ikka parajalt aega. lisaks sain ülesandeks teha mingeid lipukavandeid ja ma ei ole siiani päris kindel, milliseid täpselt, aga neid on homme vaja. ja sellega seoses veel üks tore seik - nimelt ei võtnud ma otse loomulikult kaasa peaaegu mitte ühtegi töövahendit ja kui ma siis kell kolmveerand kümme selle peale tulin ja mind armulikult lubati proovist ära joosta, et ma jõuaksin poodi, mis pidi olema mingil väljakul, kus ma polnud varem käinud, suutsin ma küll sinna enne sulgemist kohale jõuda, aga maksmise hetkeks oli kassa juba suletud. ja see hetk oli päris traagiline. aga pole hullu. kohe kui siin lõpetan, hakkan näpuga neid kavandeid tegema. :)
ja homme kell kümme hommikul marianoga koos poodidesse rekvisiite otsima. tegelikult ma usun, et see võib isegi päris tore olla. pealegi lubas ta endale homme hispaania - inglise sõnaraamatu osta.
19.04.2007 kell 00.27 hispaania aja järgi.
kunagi ma lootsin, et sellest bloogist saab midagi vähekenegi kirjanduslikult kena, aga nüüdseks olen juba loobunud. on vist paratamatu, et kuna see on mu ainus üürike kontakt välismaailmaga, siis ma lihtsalt valan ennast siin pisut tühjemaks, et mitte täitsa lõhki minna. :)
miércoles, 18 de abril de 2007
tere. see on nüüd siis esimene sissekanne sellesse uude bloogi. vabandan viivituse pärast, aga kuna mu läpakas keeldub väljaspool eestit ennast internetiga sidumast, olen sunnitud abi puudumisel oma sissekanded eelnevalt sisestama ja alles hiljem üles panema.
mulle hakkab vist väga vaikselt kohale jõudma, millega ma ennast sidunud olen. ja see on päris ebakindel tunne. tänase hommikuni tunduski kõik tegelikult nagu üks väga suur viga, sest nii palju asjad tundusid viltu vedavat. alustades sellest, et lennuki tehnilise rikke tõttu hilines lend amsterdamist madriidi kolm tundi, jätkates sellega, et lõpuks kohale jõudnud, ei saanud ma internetile ligi ja lõpetades sellega, et kotti avades avastasin rõõmuga, et mu uhiuus šampoonipudel on otsustanud katki minna ja kõik muud asjad üle ujutada. õnneks oli mul olnud vähemalt piisvalt oidu hügieenitarbed kilekotti panna (mis küll ei päästnud mu pükse) :)
see selleks. tegelikult on kõik kõige paremas korras. hotellituba on lahedaim neist, kus ma oma lühikese elu jooksul viibinud olen. mul on oma kööginurk ja vannituba vanniga ja kaks voodit ja telekas ja prantsuse aknad. elan teatrist kahe maja kaugusel. ja ma olen ühe ääretult pika päeva jooksul tohutult kogenud. ja ma ei kujuta ette, mis veel siis oleks kui ma sellest paganama keelest ka aru saaksin. kui mind maili teel eelnevalt hoiatati, et teatris räägib inglise keelt umbes kolm inimest, kõlas see hirmutavalt. nende inimeste keskel olla oli aga hoopis hirmus. olenemata sellest, et nad kõik tunduvad väga sõbalikud ja vastutulelikud ja kannatlikud on neid päris kindlasti liiga palju ja sellest tulenevalt on neil kokku meeletult palju nimesid, millest ma suutsin vaid murdosa meelde jätta ja nad kõik räägivad väga kiiresti ja väga palju. mina ei suuda aga enamasti aru saada isegi küsimusest - "kas sa hispaania keelt räägid?" päris paha. :)
kuigi olen nüüdseks hispaania pinnal viibinud umbes 24 tundi, jõudsin juba madriidist väljas käia. käisime nimelt 40 km toledo poole mingis meeletus angaaris üle vaatamas ühte vanaaegset veokit. niisiis oli mul a)võimalus saada mingit aimu sellest, milline näeb ümbrus välja linnast eemal ja b)näha tohutus koguses vanu ja veel vanemaid autosid. isegi minul kukkus suu lahti ja ma ei kujuta ette, mida oleksid öelnud mu masinatest rohkem teadvad/hoolivad tuttavad. paraku jätsin fotoka maha ja ei saanud kogu seda toredust jäädvustada, aga me läheme paari nädala pärast tagasi ja oi ma siis pildistan.
tööpäeva keskmine kestus on siin üheteistkümneni õhtul. kuigi proov lõppes poole kümneks, läksid edasised vestlused ikka sinnamaani. ja pärast otse loomulikult edasi teatri kohvikusse. samas ei ole see muud arvesse võttes väga imelik. sest näiteks õhtusöök algabki kümnest - üheteistkümnest. teatrist väljudes paistsid kõik ümbeskaudsed toidukohad - ja neid on palju - inimestest tulvil olevat. ja ka teatrietenduste algusaeg on kõikjal üheksa - kümme. ja kui mulle öeldakse, et hommikul teatris näeme, mõeldakse selle all kella kahteteist päeval.
tegelikult on vist liiga palju juhtunud, et sellest midagi enam - vähem asjalikku välja imeda. ma parem rohkem ei üritagi. aga olge mu esiklapse vastu siis sõbralikud. ehk järgmised tulevad paremad.
!adios!
(esimene hüüumärk käib tegelikult tagurpidi:))
NB! kasulikku teadmist
1) ära mitte kunagi kasuta lavakujunduses kollast! ma ei tea, kas see on meie lavastaja - mario gas - isilik ebausk või käib see kogu hispaania kohta, aga nii on.
2) bataat on asi, mis näeb välja nagu banaan, aga maitseb nagu väga kuiv kurk. ei soovita.
3) olenemata mu veendumusest, et "mahagonny" on muusikal, osutus ta siiski pigem ooperiks. siiski minu sügav kummardus kurt weill'ile ja hispaania lauljatele - seda on isegi täitsa hea vaadata - kuulata. (täpsustuseks - räägib tuntud ooperivihkaja)
mulle hakkab vist väga vaikselt kohale jõudma, millega ma ennast sidunud olen. ja see on päris ebakindel tunne. tänase hommikuni tunduski kõik tegelikult nagu üks väga suur viga, sest nii palju asjad tundusid viltu vedavat. alustades sellest, et lennuki tehnilise rikke tõttu hilines lend amsterdamist madriidi kolm tundi, jätkates sellega, et lõpuks kohale jõudnud, ei saanud ma internetile ligi ja lõpetades sellega, et kotti avades avastasin rõõmuga, et mu uhiuus šampoonipudel on otsustanud katki minna ja kõik muud asjad üle ujutada. õnneks oli mul olnud vähemalt piisvalt oidu hügieenitarbed kilekotti panna (mis küll ei päästnud mu pükse) :)
see selleks. tegelikult on kõik kõige paremas korras. hotellituba on lahedaim neist, kus ma oma lühikese elu jooksul viibinud olen. mul on oma kööginurk ja vannituba vanniga ja kaks voodit ja telekas ja prantsuse aknad. elan teatrist kahe maja kaugusel. ja ma olen ühe ääretult pika päeva jooksul tohutult kogenud. ja ma ei kujuta ette, mis veel siis oleks kui ma sellest paganama keelest ka aru saaksin. kui mind maili teel eelnevalt hoiatati, et teatris räägib inglise keelt umbes kolm inimest, kõlas see hirmutavalt. nende inimeste keskel olla oli aga hoopis hirmus. olenemata sellest, et nad kõik tunduvad väga sõbalikud ja vastutulelikud ja kannatlikud on neid päris kindlasti liiga palju ja sellest tulenevalt on neil kokku meeletult palju nimesid, millest ma suutsin vaid murdosa meelde jätta ja nad kõik räägivad väga kiiresti ja väga palju. mina ei suuda aga enamasti aru saada isegi küsimusest - "kas sa hispaania keelt räägid?" päris paha. :)
kuigi olen nüüdseks hispaania pinnal viibinud umbes 24 tundi, jõudsin juba madriidist väljas käia. käisime nimelt 40 km toledo poole mingis meeletus angaaris üle vaatamas ühte vanaaegset veokit. niisiis oli mul a)võimalus saada mingit aimu sellest, milline näeb ümbrus välja linnast eemal ja b)näha tohutus koguses vanu ja veel vanemaid autosid. isegi minul kukkus suu lahti ja ma ei kujuta ette, mida oleksid öelnud mu masinatest rohkem teadvad/hoolivad tuttavad. paraku jätsin fotoka maha ja ei saanud kogu seda toredust jäädvustada, aga me läheme paari nädala pärast tagasi ja oi ma siis pildistan.
tööpäeva keskmine kestus on siin üheteistkümneni õhtul. kuigi proov lõppes poole kümneks, läksid edasised vestlused ikka sinnamaani. ja pärast otse loomulikult edasi teatri kohvikusse. samas ei ole see muud arvesse võttes väga imelik. sest näiteks õhtusöök algabki kümnest - üheteistkümnest. teatrist väljudes paistsid kõik ümbeskaudsed toidukohad - ja neid on palju - inimestest tulvil olevat. ja ka teatrietenduste algusaeg on kõikjal üheksa - kümme. ja kui mulle öeldakse, et hommikul teatris näeme, mõeldakse selle all kella kahteteist päeval.
tegelikult on vist liiga palju juhtunud, et sellest midagi enam - vähem asjalikku välja imeda. ma parem rohkem ei üritagi. aga olge mu esiklapse vastu siis sõbralikud. ehk järgmised tulevad paremad.
!adios!
(esimene hüüumärk käib tegelikult tagurpidi:))
NB! kasulikku teadmist
1) ära mitte kunagi kasuta lavakujunduses kollast! ma ei tea, kas see on meie lavastaja - mario gas - isilik ebausk või käib see kogu hispaania kohta, aga nii on.
2) bataat on asi, mis näeb välja nagu banaan, aga maitseb nagu väga kuiv kurk. ei soovita.
3) olenemata mu veendumusest, et "mahagonny" on muusikal, osutus ta siiski pigem ooperiks. siiski minu sügav kummardus kurt weill'ile ja hispaania lauljatele - seda on isegi täitsa hea vaadata - kuulata. (täpsustuseks - räägib tuntud ooperivihkaja)
Suscribirse a:
Entradas (Atom)