see on täiesti hirmus kuidas mul on kogu oma isikliku elu jaoks aega keskmiselt kaheksa tundi ööpäevas. sinna hulka siia ka magamine ja hommikusöök ja pesu.. nojah. ehk elan üle. näost olen juba suht ära, igal juhul, et te teaks kui mind ära ei tunne :)
aga ma lihtsalt pean paar asja üles kirjutama, sest nad on TOREDAD!
nimelt nüüd ma tean, miks viigimari on viljakuse sümbol - sest ta on seest paksult spermatosoide täis. esiemst korda elus söön neid värskelt ja kogu aeg on lõbus.
ja eile ma sõin golden õuna ka ja tundsin korraks lutikamaitset - teate küll mida ma silmas pean - ja nii toredalt kodune tunne on.
ja sain teada, et meil on laval alasti naised. neli tükki. pornotsevad. õppkokkuvõttes tuleb neile vist selga ainult sukad ja kingad ja kaelakee. täitsa hirmus, kuidasd inimesed on nõus midagi sellist tegema. tulla tükki ainult selle pärast..? arusaamatu. nad peavad ikka tõesti hädas olema.
nii. ja jälle olen hilinenud.
kallid!
armastan!

mul on null aega kijutada, aga siin juhtub nii palju..
levib aina süvenev rahulolematus produktsiooniga. iga nurga taga võib sosistajaid näha. eriti murelikks teeb olukord seetõttu, et siin peaks hetkel olema tegemist hispaania teatri tipuga - parimad näitlejad, parim lavastaja, parim organiseeritus..ja proovid algavad keskmiselt tund - poolteist hiljem, sest inimesed tilgivad ja organiseerida ei suudeta. väsitav..
eile vigastas üks peaosalistest proovis oma jalga. ja vist veel rohkem oma närve. nad sõidavad neljakesi selle kõlgkorviga motikaga ja väga kiiresti, aga suure raskuse tõttu on ta suht juhitamatu kurvides. no ja siin nad panidki suure mõrtsuga vastu ühte lavatõusu. veri väljas ja ma pakun, et ta värises veel mitu tundu tagantjärele. vot nüüd ma mõistan, miks meil on iga asja peal duublid.
minul on huvitav ja naljakas, kuigi enamuse ajast ka stress ja suursuur väsinus. orkestris on üks viiulimängija neli aastat eestis muusikaakadeemias õppinud ja ütleb mulle "tere" ja "nägemist" :)
ja nüüd on päris mitmed näitlejad hakanud mulle "tere" ütlema. väga mõnusalt kodune igal juhul. ja konstantino, kes mängib moosest, ütleb "kuu", sest see sõna huvitas teda no ja ma siis ütlesin. "päike" ta ei ütle. see on liiga raske.
aa. ja kiko. ta ei ütle mulle enam, et ma olen ilus. nüüd ta ütleb iga kord möödudes mingi sõna, mis peaks tähendama umbes midagi sellist nagu "väike naljakas loomake" ja mis meeldib mulle palju rohkem :) aga ka tema närvid on täiesti läbi. eile rääkis t amulle, et kavatseb täna töölt ära minna. liiga palju pinget. ja ma usun, et ta mõtles seda tõsiselt. praegu on hullud ajad.
sandro on vist kõige kriitilisem üldse. ja ta on maruvihane selle peale, mis toimub. eile ta ütles mulle, et loodab, et saab mulle kunagi näidata päris teatrit. loodan, et ta teeb seda. kas või juba selleks, et teada, mis tema jaoks on päris. pealegi oleks see nähtavasti itaalias. ja see maa meeldib mulle igal juhul võrreldamatult rohkem kui hispaania.
nii. nüüd ma lähen tööle, sest muidu ma jään hiljaks.
kallid.

täna ei ole mul teile midagi rääkida. kurk valutab ja väss on. aga see on kiko. (see pilt ei anna temast küll suurt midagi edasi)

olen nii väsinud, et ära tahaks surra. aga ainult homse pärastlõunani peab vastu pidama. siis on umbes tervelt 36 tundi ainult endale. või no. eesti tööasjadele, olgem ausad.
tunne on selline, et jään jälle haigeks. üldse ei viitsiks. ma olen vähemalt poole siinoldud ajast mingi häda käed vaevelnud.
mataderos oli täna jälle tore. mind kutsuti mingisse basseini ujuma munagi kui soojaks läheb (siin on korterelamute juures ühisbasseinid nimelt). carlose elukaaslane (carlos on lavatööline ja ta elukaaslane teatri õmbleja) kutsus. nii tore :)
ja üks näitleja ütles enne proovist lahkumist, et aitäh, et ma olemas olen. üleüldse siin.
ja ma sain lõpuks ometi endale inimese, keda kallistada! täiesti lõpp kuidas ma seda igatsenud olen. eestis ma ju muudkui käin ringi ja kallistan. ja siin - pooleteise kuu peale alla kümne kallistuse - nende paari eestlastega, keda kohanud olen. jube! aga jah, nüüd on kiko see, kes mu kallivajadust lahjendab. hih. ta on ikka nii naljakas. ja sel moel jube armas. homme panen pildi ka. vaene poiss, et ta nii kole on. tal on väga hea süda. aga ta ise nentis täna ka, et tema ei ole loodud armastuse ja suhete jaoks. sellesse ta sureks. üle kahe korra nädalas naisega olla ei tohi. muidu see tahab abielluda. tema elu on tema töö ja kogu moos. muudmoodi ta ei oska. rääkis veel seda, et eile õhtul oli mingi naisega olnud (vist on ikka konkreetne) ja see tahtis seksida, aga kiko jäi niiviisi magama - riietes - et naine ei saanudki teda üles. no ja ta rääkis seda niiviisi, et ma naersin üle kogu teatri (see ei ole küll eriti raske...)
vot siis nii.

no ja siis veel see.
tehtud on ta sirlule, sest ma ju tean, kuiväga sa neid igasuguseid purskaeve armastad. aga selle pildiga on tegelikult lugu ka. nimelt tõin eile õhtul valusa ohvri kunsti altarile. kükitasin, et pildistada ja püsti tõustes jäid mu i-podi kõrvaklapid põlve taha kinni. mina ja parema kõrva klapp leiname tema lahkunud kaaslast.

no ja öelge siis nüüd, et mehed ei jää surmani lasteks. meie lavastaja on 59 aastane ja selliseid asju tahab lavale.

matadero aguliromantika.

kunagi olid ilmad ilusad..
see on vaade mu tavalisest söögikohast maja taga. alles mõne päeva eest avastasin, et tegelikult on seal turvakaamera. igasuguseid mõtteid käis peast läbi.. ega mina ju ka ei mäleta, mida ma sea täpselt teinud olen, arates, et olen üksi. :P

mõtlesin siin, et pole ammu fotosid lisanud, et teen ikka seda ka.
see on alessandro. väga kole pilt temast, aga ainus, mis mul on. loodan kunagi ka kiko ja nacho pildile püüda.

kui teil on kiiremas korras vaja kohtuda eesti suurima idioodiga, pean teid kurvastama, ta viibib hetkel hispaanias. aga annan teated meelsasti edasi. nimelt - kes pani ennast täna põlema? õige. marion pani. hea küll, mitte otseselt ennast, aga oma roosa - mustatriibuliuse lemmikdressika, millel on nüüd sees kaks suurt auku, üks ees ja teine taga ja mis näeb välja nagu ülivägakunstipärane dressikas ja haiseb nagu lõke. asi nimelt nii, et kuigi peaksin teadupärast olema lõunas ja soojas ja muud toredat, on siin juba kolm päeva sadanud nagu ämbrist. esimesel ühtul pidime proovi katkestama mõneks ajaks, sest litsalt ei olnud enam midagi kuulda üle tormimüha. vihma kallas, tuul viis tellingutest ukse eest ära ja taevas oli tumekollane. ja et täisvärk oleks, hakkas rahet ka sadama. edasi pole enam NII hull olnud, aga sajab kogu aeg, nii et hispaania ehituskunust näitab oma imesid mitte läbi tilkuvate, vaid läbi voolavate katustega ja kogu aeg peab tegelema erinevate rekvisiitide päästmisega. aga marionil, kes lootis pääseda sooja ja kuiva kliimasse, ei ole ju ometi kaasas midagi sooja ega vihmakindlat. eiei. niisiis jõudsin täna hommikul mataderosse tundega, et mina olengi vesi. jalad ujusid ja dressipluus oli nagu narts. ja kuigi oli hirmkülm, otsustain, et ilma on soojem ja panin ta kuivama. tund aega hiljem mõistsin, et niiskes ja jahedas ruumis võtab see kuivamine ülehomseni ja ma suren enne külma kätte ära. mis ma jalgade soojashoidmiseks välja mõtlesin, sellest ma parem ei räägigi. no ja siis ma avatasin, et ohhoo,aga mul on ju üks prožektor, see on ju soe. ühesõnaga üritasin oma kallist dressikat selle peal kuivatada. ma ju tean küll, et need raiped on kuumad kui kuradid, aga ma ei saa aru, kust mul tekkis tunne, et saan aru, milla olukord kriitiliseks läheb. no ei saanud. ja siis kui ma jaole jõudsin, olid juba leegid taga. ohjah. ma vist ei pea kirjeldama KUI piinlik mul oli..:S
aga nüüd ma lähen magama, sest homme on jälle vara vaja tööl olla.
pealegi paistab pilvede tagant päike - nädalavahetus möödub proovivabalt :D
ja põhapäeval ma ei pea jalga ka mataderosse tõstma. juhhhuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!
ööd.
ja kallid.

hispaania mehed on päris kindlasti kõige naljakamad ja imelikumad olevused, keda ma kunagi kohanud olen. viimased paarpäeva olen peaaegu vahetpidamata omaette naernud. kuigi mõni asi on ikka armas ka, mis nad teevad.
näiteks on meil platsil üks poiss/mees nimega kiko. ta näeb välja nagu juhan ulfsaki koledam koopia. väga lühike ja kõhn ja krimpsus näoga. ja esimesest korrast peale kui ma teda nägin, on ta mulle meeldinud, sest ta viitsib platsil ise mõelda ja probleemide puhul lahendusi pakkuda ja tal on naljakas kärisev hääl ja ta naerab palju. no nii. ja kui ma paar päeva tagasi platsile jõudsin hommikul siis ta tuli ja kinkis mulle lihtslalt karbi, kus sees olid rohelisest klaasist kaelaehe ja kõrvarõngad. uskumatult armas mu meelest. ja eile ta tuli ja rääkis minuga juttu kui ma pidin kalligraafiat tegema ja ütles (nii palju ku isai, sest ta pole kunagi inglise keelt õppinud, aga pursib), et muidu talle tööl üldse ei meeldi ja ta tahab ära minna, aga iga kord kui ta minuga räägib siis tal on jälle energiat ja hea tuju. ja et mida nad kõik küll teevad kui ma pärast esikat ära sõidan. tema. ja (ales)sandro. ja nacho. :) armas.
kui mingi suvaline mees mulle sellist juttu tuleks ajama, oleks see hirmtüütu, sest nad paganad piiravad mind nagu ei-tea-mis-asja. aga kuna kikot ja teisi teatri lavatöölisi olen hakanud oma sõpradeks pidama, oli see tore :)
aga jah. teised mehed. raisk!!!! ma ütlen. tänaval liikuda ei saa. platsil liikuda ei saa normaalselt. proovis on enam-vähem, sest ma tean neid kõiki. aga igal juhul on kindel, et kui ma siit ära tulen, hakkan seda igatsema, et mulle 20 korda päevas kinnitatakse, et ma olen ilus. heh.
vabandust, et sellest nii põhjalikult räägin, aga ma lihtsalt ei saa pihta sellele fenomenile. täiesti mõistmatu mu jaoks.
noh, sest näiteks järjekordne juhtum on see, et üks näitleja laulab mulle iga päev armastuslaule. ta ei käi mulle närvidele otseselt, sest ta on hirmnaljakas, aga no kuulge. see ei ole ju normaalne. ta on mingi 50 vähemalt. aru võiks ju juba peas olla!?

no ma ei tea. mis siis veel.
kogu asjaga on tunduvalt rahulikum. kindlasti aitab kaasa see, et jean-guy lahkus ja ma kontrollin ise mida teen ja millal. ja see, et kuna vaikselt pannakse juba valgust ja heli ja esmaspäeval on esimene proov koos orkestriga, oleme jõudmas lõpusirgele. see on nii suur projekt, et ma ei usu, et lavastaja mingeid hiigelümberkorraldusi saab teha enam. ja see on hea. sest paari viimase pärva jooksul on ta neid teinud küll. (õnneks mitte minusse puutuvaid :))
kirjutan ilukirjas tekste ja värvin erinevaid detaile üle ja kõõlun redelil ja üritan olla. ja tegelikult see ei oleg enam pingutus. vaikselt hakkab meeldima kõik see jaburdus, mis mind ümbritseb ja see on hea. (loodame, et lahkumine liiga raske pole.)

no ja lõpuks tahaksin uhkelt ära mainida enese progressist eestimaa pinnal, et olen kooli ajaloos esimene, kes sai joonistamise hindamise tehtud interneti teel, ilma omamata ühtki reaalset tunis tehtud tööd - saates tekste ja fotosid ja fotosid proovides tehtud visanditest. olen endaga rahul :)
ehk saan isegi lõpetatud nii.

kallid!

oi, on alles raske see uus algus. sõrmed kohe üldse ei viitsiks kirjutada midagi. eriti seetõttu, et midagi meeletult uut ja huvitavat ei paista juhtuvat. on vaid väikesed detailid, mis tekitavad hetketi hea tuju ja ei lase kukkuda totaalsesse igavusse ja tülpimusse.
tegelikult, mis ma siin valetan, miskit suurt juhtus ju ka. kuigi ma ei tea kui palju see muudab. nimelt tõsiasi, et jean guy lahus täna pärastlõunal hispaania pinnalt ja saabub siia tagasi alles 8.juunil!!! ja nüüd on mul lõpuks see vastutus, mida ma kogu aeg tahtnud olen. hiigelpikk nimekiri asjadega, mida, nagu teatris alati, oli vaja umbes eile ja mida tõenäoliselt niipea veel ei tule, ning kohustus nüüdsest alati otsast lõpuni proovides viibida, dekoratsiooni ja rekvisiidi olemasolu ja olukorda kontrollida, pildistada ja lavastajat kuulata, kõigest ette kanda.
ja lõpuks ometi on mul võimalus organiseerida asjad oma tempo järgi omas järjekorras. või no vähemalt ma hakkan üritama seda teha. huvitav kaua ma selel tempo juures vastu pean. need, kes mind lähemalt tunnevad, teavad ehk, et mul on kalduvus üle pingutada. näiteks ütles jean guy, täiel teadmisel sellest, et hakkan nüüdsest alati kahe piku öösel hotelli jõudma, et võin hommikud vabaks võtta ja alles pärastlõunati alustada, aga millal ma homme alustan? pool kümme lähen välja. ma ei suuda lihtsalt niisama olla. ja hommik ei ole mu meelst hea aeg vabaduseks. õhtu on. ja ma ei suuda harjuda tempoga - proov kord päevas, kuuest poole üheni öösel. minu jaoks puudu sellel loogika ja efektiivsus, sest kõik on laibad, kuna ega sa kogu päeva ju ikka maha ei maga. ole siis näitleja või mitte.
ei no, tegelikult oleks kõik korras kui mul eestis nii palju asju pooleli poleks. lõpetamine näiteks. selline pisike detail. või sisseastumine. aga noh, küll ma hakkama saan. siiani olen elus, olen edaspidi ka.
ja kui ma endiselt suudan rõõmu tunda sellest ,et jõuan platsile 15 minutit enne teisi ja i-podist tuleb samal ajal hea lugu ja ma saan õues üksinda tantsida või et vihma sajab ja pärast kõik lõhnab nii värskelt kui ma öösel hotelli poole kõnnin või et ühel vanal tädil on tänaval erkpunased kontsaga saapad jalas või et jean guy lõhnab ühel hetkel nagu mingi ammuununenud mälestus või et kui ma pargis laman ja päevitan, jookseb mõnesaja aasta vanuse poolsammaldunud skulptuuri juurde natuke eemal üks pisike tumedate lokkidega heleroosas kleidis ja sukkades ja kingades tüdruk, kes näeb välja nii armas nagu muinasjutt, siis ma usun, et mul on täitsa hästi.
päriselt.
:)

täiesti uskumatu kui raske on pärast pausi uuesti kirjutamist alustada. peaaegu võimatuna tundub. aga ma proovin. ausalt.
nii.
üritan vaikselt kokku võtta, mis siis vahepeal toimunud on:
päev peale mu ülinegativistlikku bloogi ilmnes, et kõigest hooliamta mind ei vallandata. selle asemel lõlitati mu arvuti välja teatri netivõrgust ja küüditati mind mataderosse lihttööliseks. pidin seal olema ja ehitama ja värvima ja asju tassima ja graffitit seintelt maha pesema ja muud taoliselt toredat. tegelikult meeldis mulle seal rohkem kui teatris, sest avastasin, et sealsed inimesed on võrreldes teatris toimuva ajunussiga (vabandust)väga väga väga toredad ja positiivsed inimesed, kes peale kõige muu oskavad ka inglise keelt.
aga mu nördimus mariano reetmise suhtes ja kõigi teiste inimeste vastu teatris oli nii suur, et otsusatsin ise lahkuda. eriti kui jean guy paari päeva pärast jälle ära sõitis ja ma suuresti mariano meelevalda sattusin - ise võimetu talle korralikult teregi ütlema. nojah.
asjad kaldusid halvima poole. jäin jälle haigeks (kellel vaja, saavad aru, mida ma mõtlen) ja stress muutus talumatuks. kui jean guy tagasi jõudis ütlesin talle, et asjad on nüüd nii ja pole midagi parata - mina sõidan koju. ta suhtus sellesse iroonia ja hoomoriga nagu kõigesse, mis minusse puutub. ütles, et eks ise tead, sinu otsus, aga sellise näoga, nagu teaks juba ette, et ma jään. olin solvunud ja vihane. otsustasin, et kuna temaga näost näkku rääkida on võimatu, olen sunnitud talle kirjutama.
mataderos aga läksid asjad omasoodu. hakkasin töölistega aina paremini läbi saama. nad aitasin mind kus vähegi said ja kutsusid endiga koos hommikust sööma või kohvitama. nii mõnigi jäi minuga rääkima ja sain neist päris palju teada. rohkem kui kellesti teatris senimaani tean. eriti hästi sünkas jutt alessandroga, kes on seal üks ülemaid. mitte päris kõige suurem boss, aga natuke. niiviisi, et paneb ikka igal pool ise ka käed külge. tuli välja, et ta on tegelikult pärit hoopis põhja-itaaliast, õppinud ülikoolis kirjandust ja räägib vabalt nelja keelt (väheamlt, rohkem ma pole kuulnud lihtsalt). ta on töötanud erinevates teatristes nii itaalias kui hispaanias ja väga suurte projektide peal. samuti filmides. aga seda, mida ta teeb, teeb ta seetõttu, et see meeldib talle. ja see on see suhtumine, mis mulle meeldib. leidsin temas selle õpetaja, keda ma jean guys otsinud olin, aga polnud leidnud.
ja ühel õhtul lihtsalt juhtus nii, et sattusin näitlejatega koos välja sööma poovivaheajal. ja sain nedega ka jutule.
ühesõnaga hakkasin vaikselt sisse sulanduma. ja kuna ma produktsiooniliikmeid nägin peaaegu üldse mitte, hakkas olukord pisut normaliseeruma. kuigi lini ja mariano nägemine oli iga kord tuju rikkuv element, veetsin ülejäänud päevad rõõmsalt. ja harjusin vaikselt ka sellega, et ainus viis maailmaga suhelda on mu telefon (mis on hetkeks viinud 2,5 tuhandese arveni poole kuu eest - lihtsalt niisama mainin :P).
niisiis kui ühel hetkel jean guyle mõeldud kirja valmis sain, mõistsin, et kõigist mu põhjendustest hoolimata ma pean jääma. et tegelikult on juba mõnd aega selge, et ma jään. naljakas. tal oligi õigus.
aga kindalsti aitas see, et pärast temaga rääkimist oli olukord kohe paranenud. ta keelas marianol mulle ülesandeid anda ja rääkis produktsiooniga, mis omakorda viis pisut suurema tasuni mu töö eest.
ja nüüd paar päeva tagasi sain kätte ühe osa palgast j aselel tähistamiseks ostsin endale lahkumiseni hotelli interneti :)
ma olen jälle olemas :D
juhhuu!!

ma ei usu, et ma enam nii palju kirjutama hakkan kui enne, aga midagi kindlasti.
kallistan!
:)

tere, kallid,
kui nyyd asjad liiguvad nii nagu vaja, hakkan jalle bloogima. ja ehk jouan isegi selle ara kirjutada, miks ma nii kauaks ara kadusin.
see onb omaette taitsa huvitav lugu.
aga noh, see tuleks pikk ja aega on mul nyyd kohe kindlasti vahem.
nais.
kallid!

see, mis siin toimub, on hetkel nii haige, et ma isegi ei oska enam reageerida. eile oli esimene proov mataderos, kõik selle tõttu kohutavalt närvilised. produktsioon, ma mõtlen. ruben näeb juba mitmendat päeva välja nagu poleks ta kaks nädalat maganud, suured sinised rõngad ümber silmade, kuigi ta ei ole teatris üldse kõige rohkem ja mariano on mu peale vähemalt kolm korda karjunud ja paco (vist selle tüki peaprodutsent, muidu tundub aga ilgelt mõttetu mees) on lihtsalt veel süngem ja ebameeldivam kui tavaliselt. kunstiline pool tahab täiesti mõistetavatel põhjustel (proovisaalis ei ole enam lihtsalt mitte midagi teha) kolida õigele lavale. produktsioon loodab, et selle koha pealt mõeldakse ümber ja ei tee muud kui istub ja närib küüsi. meeletud konfliktid, meeletu närvide kulu kõigile, mitte miski ei liigu.
ja nii me siis olimegi eile mataderos - keset tolmu ja sodi. uksi ei ole ees (ukseaugud on umbes 5 m kõrged), kõik on kaetud paksu ehitustolmuga ja näitlejate riietusruumidest ei maksa unistadagi. lisaks ilmnes proovi käigus, et dekoratsioon ei tööta nii nagu vaja. hullult tore seega.
nii aga olles ego, pöördun nüüd tagasi enese juurde. nimelt on asjalood siin teatris nii, et kuna selle hiigelprojekti peal töötab koos lavatöölitega umbes tervelt kümme inimest (pluss puuduvad oskustöölised - vist üks õmbleja on, aga butafoorid, maalijad ja puutöö- ning metallimehed puuduvad täielikult), on igaühel täita vähemalt kolme ülesanded. ja kuna teha on nii palju, ei suudeta ennast piisavalt koguda, et millegagi alustada. te teate küll, millest ma räägin. ja minul on lisaks veel probleem, et ma võin küll kiiresti keelt juurde õppida, aga ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kolme ja poole nädala jooksul teada kõiki sõnu. eriti kui neid räägivad eriliselt närvilised inimesed kohutava kiirusega. ja mul pole ausaltöelda siiani aimugi, mis siis on minu ülesanded ja mis mitte. ja mitte keegi ei ole nii kena ega ütle, et jah, marion, sinu teha on see ja see ja see. palun olgu tehtud selleks ajaks. ohei. nadütlevad - oota kuni ma ütlen, mis sa järgmisena tegema pead. ja kui nad ütlevad, on olukord juba nii närviline, et mul võtab aru saamine liiga palju aega ja siis on jälle probleem või mind ei ole sel kindlal sekundil selles kindlas kohas, sest mull ei ole öeldud, et ma peaksin seal seisma ja ootama ja - taaskord probleem ja pealegi ilmnevad kõik valajikud asjad umbes kolmekaupa. mu närvid on viimased päevad nii pingul olnud, et plahvatus võib aset leida igal hetkel. eile oli väga ebasobiv moment näiteks. ülimalt piinlik. aga mis teha.
peale selle sain ülltuslikult eile proovis teada, et mariano puhul on mul tegemist ühe suure reeturiga. kuigi olgem ausad - ma olen talle selle eest tänulik. nimelt ilmnes, et ta oli produktiooni minu peale kaevanud, et ma ei tegevat midagi ja et minuga on võimatu suhelda. okei, on ka võimalus, et ta tegi seda eile oma hispaanialiku talitsematuse kõige närvilisemal hetkel, aga igal juhul olid sellel pöördumisel suuremad tagajärjed. aga tegelikult kahtlustan ma, et ta tahaks hoopis, et minu töö saaks endale wiosna, tema elukaaslane, kes erinevat minust on siin kolm aastat elanud, oskab väga hästi hispaania keelt, tunneb linna ja on peale selle maalikunstnik. mariano on mitu korda pakkunud, et ta mulle appi tuleks maalima. produktsioonile sobiks ta minust enam jälle seetõttu, et tema ei vaja mitte mingisugust hotelli, mis kogukulusid vähendaks hetkest umbes kahe tuhande euro võrra, mis ei ole üldse mitte väike summa. pluss lisaks asi, mida nad veel ei tea, aga mille nad kindlast avastaksid, on see, et kuna ta ei tea teatrist suurt midagi, oleks ta minu kõrval väga allaheitlik. mina ikka puksin vastu kui mingi asi mulle idiootsusena tundub. okei, see selleks.
igal juhul informeeris lin mind eile proovis sellest, et asjad just täpselt nii on nagu nad on ja et kui jean-guy ei suuda pacole mu olemasolu vältimatut vajadust põhjendada, siis lendan ma kohe eestisse tagasi.
noh. mis te arvate? mida ma selle peale tegin? muidugi üritasin talle selgeks teha enda vaatevinklit (seega tema jaoks ennast vabandada), tegelikkuses tekkis minu sees aga kohutav lootus vabanemisele. ja võite öelda, et ma olen nõrk, et ma ei saa hakkama või mida iganes, aga ma oleksin üks tohutult õnnelik inimene kui siit mülkast pääseksin. ainus asi, mis mind siiani tagasi on hoidnud on teadmine, et ma vean jean-guy'd alt (no ja okei, see ka, et ma EI TOHI alla anda). kui aga seda serveerutakse talle nii, et see on produktsiooni soov, ei ole midagi teha :D
peas tekkisid unistused helgemast tulevikust ja kõigest muust toredast. (niikuinii oleks eestisse tagasi tulles seal ka ilge jura kõigi asjadega ja ma poleks ikka rahul, ilmaga näiteks või millega iganes, aga sellist närvipinget pole ma nii pika aja vältel veel taluma pidanud ja kui ma mõtlen, et see võib veel 40 päeva !!!!! kesta, tulevad judinad peale.
paraku ei ole asi veel otsustatud. informeerisin jean-guy'd eile toimuvast ja nähtavasti paco täna räägib temaga, aga kuna ma ei saanud ju talle välja näidata, et ma minna tahan, astub ta nähtavasti minu kaitseks välja. ja raisk, ta tavaliselt saab, mis ta tahab. niisiis on reaalne lootus pääsemisele tegelikkuses suhteliselt väike.
alguses ma ei uskunud, et mu ego lubab seda infi siia avalikuks lugemiseks üles panna, aga nüüd on mul suva. lugege. saategi minust rohkem teada.

täna hommikul teatrisse kõndides nägin ajalehekioski ukse pael kaarte - i love madrid. mõtlein, et ostaks ja tõmbaks südame maha ja kirjutaks juurde "not". nii vihane olen hetkel kogu selle krempli peale siin! urrrrrrrr!

nii. ja see on viimane pilt pealkirjaga "leia ego".
ei tea, mis mul hakkas :)

see foto on tehtud kohas, kust saame "elektritooli". nii nunnu, kas pole. hullult nõukaaegne mu meelest. nagu kogu see koht. huvitavuse mõttes küll pigem.

foto pühendusega tanel toomile ja rasmus merivoole. :) siin turul on sitaks vanu kokakoolapudeleid. erinevad mõõdus ja kujus. aga nad on kallid ja rasked. eks näis, ehk ostan ikkagi ühe kaasa...

kuigi eile jälle turul käisime, ei pildistanud ma seekord väga asju. no natuke ikka, aga tunduvalt vähem kui varem. üritasin nüüd hoopis inimesi tabada.
ega ma selles hea ei ole. veel :P liiga tagasihoidlik - asi, mida kõik siin mulle ette heidavad. aga vähemalt ma proovisin.
see on tehtud teel turule.

see on siis eilehommikusest mataderost. näeb ju välja nagu nukumaja? minu meelest küll. täitsa imelik. kompanii, kes selle ja kogu ülejäänud seti valmistas (odeon) peaks olema meeletu kogemusega teatri- ja filmidekoratsioonide alal, aga ometi tuleb meil enaik asju üle värvida. maja on lame, põrand on liiga tume, sambad on liiga heledad, mitte ükski faktuur välja ei paista ja see, mis peab liikuma, liigub halvasti. absoluutselt mõistmatu minu jaoks!!?
way to go, eesti teater. minu meelest on meie pisikesed kohalikud töökojad kvaliteetsemad :)

see on tegelikult lihtsalt tiiser. pilt ise granadast. need apelsinid kuulu järgi vähemalt süüa ei kõlvanud. no ja kui ma räägin isiklikust kogemusest (ei, ma ei hakanud proovima), siis keegi vist oli katsetanud. leidsin mäe külje pealt pooliku apelsini, mida silmnähtavalt oli ainult PROOVITUD.

täiesti uskumatu. kell on kolm päeval, mina jõudsin just teatrisse ja ma olen jummala purjus.. mitte millestki. no hea küll - sama hästi kui mitte millestki. kohtusime jean guy'ga kell pool üheksa hommikul, et mataderosse minna, sealne set on juba päris valmis, aga hullult palju on vaja ümber teha. praegu olen väga rõõmus, et marianol on wiosna, kes on maalija ja tuleb suure tõenäosusega meile appi. ja peale mataderot läksime turule, kust otsisime (ja vist lõppudelõpuks ka leidsime) kohvreid ja kaalud ja veel paar vajalikku rekvisiiti. on ikka raske see teatrielu. vahel tundub nii mõtettu samas kohas kolm-neli korda käia. aga tegelikult on see vajalik. tammusime seal ringi kuni turg kinni pandi, ehk siis kella kaheni. (tõsi ta küll on, et jean guy ja mariano võtsid vahepeal baaris ühe õlle ja mina vee, aga õlled on siin nii pisikesed, et libisevad kergelt ja kiirelt alla.) ja peale seda, taaskord, selle asemel, et teatrisse tulla (võiksin sama hästi öelda, et koju tulla) lõpetasime jälle la latinas ossi baaris. marianol on seal vist mingi tuttav ja ta saab joogi kõrvale alati tapaseid. kui kohale jõudsime, oli sealne melu mulle juba tuttav. seisime leti ääres ja kui mult küsiti, mis ma tahan, võitsin ennast, küsides veini gaseeritud veega. hakkan juba vaikselt harjuma sellega, et kui meesetega kõrtsi satun, siis tõenäoliselt nemad maksavd. isegi ei ürita enam vaielda enamasti. no ja nemad jõid õlut ja kui tapased (šampinjonid ja sai ja natuke liha rohke õliga) toodi, siis nad narrisid mind, et lahkun siit hispaania kehaga (ehk siis hiigelsuurena) ja mu vanemad peavad pingutama, et mind ära tunda. ja kui ma kurtsin, et mul on endiselt raske prahti maha visata, siis jean guy hakaks mulle rääkima sellest, et kunstnikud ei tohi anda hinnanguid. seda teevad poliitikud. et mina pean lihtsalt vaatama ja omaks võtma ja õppima ja mõistma. sest ei ole mingit mõtet teha kujundust nt moliere'ile kui sa ei tea siinsete inimeste käitumise tausta. või ükskõik mis üldse millise muu autori teosele kui sa ei mõista ega tea kultuurilist tausta. ta rääkis sellest väga pikalt. vahepeal tellti uued joogid ja tulid uued tapased ja jaen guy ütles, et ma PEAN neid proovima, sest see ongi hispaania. aktsepteerisin vaikselt selle, et kaalun tagasi jõudes tonni, lubasin endale, et siis hakkan trennis käima ja sõin. friteeritud tuunikala ja mingid friteeritud junnid, mis maitsesid natuke nagu tibu emme tehtud sibula-peekonipirukas, ehk siis meeletult hästi. (võimalik, et asi oli ka selles, et ma polnud suurt midagu söönud. muna-kartulitortillat ainult kell kümme hommikul veits.) ja jean guy muudkui rääkis ja rääkis kultuuride tundmisest ja aktsepteerimisest ja jõudis lõpuks selleni, et ma pean koos marianoga minema härjavõitlust vaatama, sest tema oskab mulle seda seletada ja teatris toimuvatel kontsertidel käima järgmisel nädalal ja et ma pean augustis tagasi tulema siia, et mariano saaks mind viia barcelonasse ja valenciasse ja igale poole mujale. oleks küll tore temaga koos motika seljas tereve hispaania läbi sõita.. :) ja liiklusummikud oleksid tunduvalt väiksem probleem.. oh jah, eks näis.
aga nüüd ma lähen pradosse, sest täna on tintoretto näitus viimast päeva ja ma lubasin jean guy'le, et lähen. vot siis. :)
loodetavast jõuan ikka ka sinn, mitte nagu eilse carmina burana kontserdiga, kuhu jäigi minemata (19. mai hoopis).
ok. aitab küll. tsauks praeguseks.

ma olen nii maruvihane praegu, et lihtsalt pean kirjutama. tegelikult on kell kaheksa hommikul ja ma isun selle kunagi se neljatärnihotelli fuajees ja ootan jean-guy'd, et temaga koos mataderosse minna ja ta tuleb koh evarsti, aga ma lihtsalt PEAN! nimelt muutsin eile ootamatult hotelli. kõndisin parajasti mööda tänavat ja otsisin mingit tubakapoodi kui helistas lin, kes tetas, et kahju küll, et nii ootamatult, aga ma pean umbes kohe oma kodinad principest välja kolima ja õhtul teise kohta minema. ainus info selle teise koha kohta oli see, et "see on küll natuke kaugemal, aga see on kallim kui principe." nojah. mis mul üle jäi. lootuses paremale elule pakkisin asjad. õhtul jäin tavalisest kauemaks teatrisse, kuna hakkasin portfooliot tegema, niisiis umbes poole üheteistkümne paiku õhtul asusin teele, saatjaks kaart asukohamärkega.
kas ma pean mainima, et kohale jõudmine võttis mul aega umbes pool tundi? mulle endale tundub, et see "natuke kaugemal" ütles selle tegelikult juba iseenesest ära. aga ega mina siis ei oska nii hästi kaarti lugeda, et sellest aru saada. pealegi peatas mind tänaval mingi kutt, kes hakkas jube pikka juttu ajama. oi mul on nendest tüüpidest villand. järgmine kord ma tõesti saadan pikalt ..... no ausõna. kaua võib. muidu polekski ehk nii halb olnud, aga mu kott kaalus umbes tonni, niisiis võitlesin iga hetke selle kandmisest selja murdumise vastu. ja tema muudkui heietas ja heietas ja mina olin muidugi liiga viisakas talle ütlemaks, et "keri ..., mees."
naojah. aga see oli alles algus.
kohe kui ma õige majani jõudsin, aimasin halba. ilgelt suur hoone oli ja mitte just kõige paremas korras. ja vastuvõtaus lasti mul jälle lahkelt kümmekond minutit seista. ühel hetkel ma arvasin tõesti, et lähen kohe katki.
nii. ja kui ma siis lõpuks oma võtme kätte sain ja kolmandale korrusele sõitsin liftiga, sest ma poleks jaksanud enam treppidest kõndida ja oma toa ukse lahti sain, hoiti mind veel paar hetke helges teadmatuses sellest, mis mind ees ootab, sest elekter ei töödanud. kui lambid aga lõpuks põlema sain, tekkis tunne, et parem oleks nad uuesti välja lülitada. see oli umbes kõige koledam hotellituba, mida ma oma elus näinud olen - mitte et ma palju oleksin näinud. ruumi oli seal teoreetiliselt sama palju kui eelmises toas, aga see oli nii halvasti planeeritud, et tundus palju vähem. kogu elamine on nagu üks pikk ja kitsas koridor, mille külgedese avanevad orvakesed, mida teoreetiliselt peaks nimetama tubadeks. ja sisekujundus - oioioi. kujutage ette ühte odavat peterburi hotelli (olen ühes kunagi viibinud ja see tundub parima võrdlusena) ja siis pange sinna sisse pruunikates toonides kuuekümnendate tapeeti, lihtsalt beeži seina, ilgelt koledat massiivset helerohekassiniseks värvitud puitmööblit ja paar üheksakümnendate keskpaiga stiilis diivanit. teate küll, sellise eriti nilbe mustriga, mis iseendagagi kokku ei sobi, rääkimata siis millestki muust. nii ja siis edasi, nende kõrval, on valgete puitsammastega liigendatud poole toa kõrgune peegelsein, mille taga on "magamistuba" kahe lõheroosa voodikattega voodi ja sama tooni kardinatega. ja voodid näevad välja sellised, et käiks neist pigem suure ringiga mööda. ja kogu põrand on kaetud pruuni marmormustriga plaatidega. (jean guy tuli vahepeal ja nüüd on pärastlõuna ja ma oeln teatris) ja vooditepoolne peegelseina pool on kaetud veel mingi viienda kirju mustriga. lambid olid nii nõrkade pirnidega, et kõik oli vastikult hämar ja kööginurk..noh, ütleme, et jättis soovida.
ütlete, et olen ära hellitatud. hea küll. ehk olengi. eriti pealt principet. aga no tõepoolest. judinad tulid peale kui mõtlein, et pean seal poolteist kuud elama. sõbrad! kus te olete? tulge ruttu, muidu ma suren ära!
nii jätkame toredustega. kööginurgas oli pliit nii nõrk, et vesi läks keema kakskümmend minutit, aknad ei käinudki kinni, ükskõik kuidas lükata või tõmmata, ikka oli pragu vahel ja tuuleke puhus toredalt ja liiklusmüra hellitas mu kõrvu. päris jahedaks kippus, aga tekid olid vooditel sellised, et neid nagu ei olnudki. samuti padjad. kui kahe voodi omad üksteise otsa ladusin, hakkasin vaikselt tundma, et on vist jah midagi pea all. aaa. ja selline armas detail ka veel, et vannitoa uks ei käinud koralikult, sest ta oli liiga maa vastas ja kui ma üritasin seda tõsta, oli uks äkitselt hingedelt maas ja minu käes. juhhuuuu! panin ta seina najale seisma ja nii oligi parem. koht muutus avaramaks pisut.
öösel ma (külma ja) lärmi tõttu eriti magada ei saanud. hommikupoole läks veidi paremaks. lahkusin hotellist vihasena kui herilane ja mõtlesin, et ütlen linile, et kui ma kohe täna uut tuba ei saa, kolin teatrisse elama. siin meeldib mulle niikuinii kõige rohkem. ühelgi õhtul ei taha lahkuda.
aga jean guy ütles, et muidugi mine ja vaheta tuba kohe ära ja nüüdseks olen ma seda juba teinud. alles pärast uude tuppa (mis oli tegleikult täiesti identne, aga akendegs hoovi poole ja peegelpildis) sisenemist avatasin ,et põhiline, mis mulle eelmise toa juures närvidele oli käinud, oli paigutus. ma arvan vähemalt. peegelpildis sama asi oli palju talutavam. aga eks õhtul näis. kui seal on lambipirnid sama nõrgad, pean küll neid ostma minema. ma ei talu kalki pimedust. hubane hämarus on lahe, seal pole sellest aga haisugi.
oh. jah. jooksen nüüd proovi.
ehk hiljem jälle.
teie pisut rahunenud
marion

no ja see on lihtsalt üks tore pilt. istus selline naine mäe otsas koopa ees, pisike lapse kõhu peal ja lihtsalt oli. ja tal tundus väga hea olevat :)

vaade tipust. väga suurejooneline. sellega on ainult see viga, et need vaated paistavad fotodelt alati tohutult hädistena..

nii. see on nüüd selle vana maja siseaed. muid pilt pole mõtet panna. vaadake turupilte ja mõelge neile keskaegsed seinad ümber lihtsalt :P

täpselt siuke mees istuski keset tänavat lihtsalt. heh.

teodor. :) nii nunnu :) :) nurr

nii. vaade aknast välja rõdule.

nojah. kui on tore olla, pole aega kirjutada, eksole.
niisiis. granada. tõeline puhkus keset madriidis valitsevat (küll ka unist, aga siiski) töömeeleolu. minu jaoks ei ole väga tavaline väljuda kodust alles kell kaks või kolm päeval, aga täpselt niiviisi juhtuski. alustasime sellest, et läksime sellesse vanasse majja, fotokad kohusetundlikul kaelas rippumas. aga keda seal ei olnud olid maria sõbrad. näed siis. liikusime liiga aeglaselt isegi hispaanlaste elurütme arvestades. niisiis kobisime edasi, paar tänavavahet kaugemal asuvasse baarikökatsisse, kus nad kõik õlut trimpasid ja tapaseid peale sõid. sest granadas (ja mujal ka, aga ma ei mäleta, kus) on nii, et kui sa ühe joogi ostad, saad automaatselt taldriku ming toiduga kaasa. see võib olla võilib või liha või juust või mis iganes. ja mida rohkem jood, seda rohkem saad. iga järgmise joogiga paisub taldrik suuremaks. seal oli tapaseks värske panneeritud kala. tulikuum. ülihea. njam... ja kõik oli jälle nii sitane. baar asus pisikeses pilus majade vahel, mis oli vist tänav, kuigi ma seda nii ei nimetaks. ja kõik kohad olid täis klaase ja taldrikuid ja igasugust prahti. õues olid mõned lauad, mis kõik olid kaetud ühtlase klaasidekihiga. ja ma ei liialda sugugi. õnneks nõustusid paar noormeest meid mõne aja pärast sinna hostelisse satma, nii et saime näljase termiitideparvena kogu maja üles pildistatud. suurest hoost küll mitte kõige kvaliteetsemat pildimaterjali välja võludes. paraku. oleksime kindlasti kauemaks jäänud, aga külalislahkusel on omad piirid ja poisid tahtsid baari tagasi. lasime neil siis minna, ise jäime mingile araabia kaubatänavale toppama. kui minna tahtis neile aga ütlema minna, et kõnnime mäest üles, leidis ta baari eest tuttavatest tühjana. kaubatänav oli tore küll, aga selles suhtes müttetu, et minu meelest olid poed peaaegu täielikult identsed. esimeses käisin sees, teistesse enam ei viitsinud. ma pole suurem asi šoppaja tüüp ka enamasti. kui tänav äkskord ära lõppes, avastasime end raggae-kontserdilt, kolm tüüpi istusid asfalfil ja andsid erinevatele instrumentidele minna. rahvast oli kui murdu. muusika kvaliteedi üle ei kurda, aga siiski ei jäänud me sinna kauemaks kui kümneks minutiks, sest näha oli veel palju.
kõndisime mööda alhambrast, kuhu järgmisel hommikul minna plaanisime, ja edasi läks tee muudkui mäest üles. minna tahtis meile tutvustada koopaid, kus inimesed elavad nagu majades. need paganad asusid aga suht kõrgel mäe otsas. jube ronimine oli. ma ei tea miks, aga olin juba täitsa alguses omadega läbi. küllap tänu sellele arvuti taga ja proovides istumisele, mida viimased nädalad harrastanud olen. pealegi pole ma suurem asi arhitektuurifriik. eelistan pigem looduses olla või inimesi jälgida, siin oli loodus aga kahtlane ja inimesi polnud just väga. pooles mäes olid jalad all nagu makaronid ja ma ei saanud üldse aru, kuidas see ingrid küll jõuab teodorit tassida. tugevad naised need emad. respekt. ei, ega ma ei virise. tegelikult olid mäed ilusad ja vaade ülev. lihtsalt see kestis liiga kaua ja kui lõppkokkuvõttes nende õigete koobasteni jõudsime, polnud seal minu jaoks suurt midagi vaadata. aga oli tore näha, et asusime alhambrast kõrgemal. siinkohal teavitan võhikuid, kelle hulka ma häbgia samuti enne kuulusin, et alhambra on araabia losside kompleks granadas, kõrgel mäe otsas, mis on vist hispaania suurim inimmagnet ja kandideerib maailmaime kohale. (nii naljakas, et maailmaimeks saamiseks tuleb kandideerda.) oi ma olin rõõmus kui lõpuks tõiesti tippu jõudsime ja teiselt poolt mäge alla hakkasime minema. suutsin veel ainult toidule mõelda. ja mulle tundub, et ma polnud ainuke. maria ja nende korterikaaslane, üks väga ilus geipoiss, kelle nime ma otse loomulikult ei mäleta, olid mele teiselt poolt vastu tulnud ja pisut allpool kohtasime veel paari neist. ühega, inigoga (hääldus: injigo, sest tegelt on keskel ispaania n), sattusin kuidagi juttu rääkima. ta nimelt arvas, et olen professionaalne fotograaf. tore, kui suudan kellelegi profesionaalse mulje jätta, selle asemel, et tuletada meelde paberitega hullu, kelle kinnisideeks on pidevalt ühele nupule vajutada (mida ma muuseas tegelikult olen, sest kuigi suutsin ühe päevaga teha 200 pilti, ei meeldi mulle sealt suurt ükski.) inigol oli sel päeval 28. sünnipäev ja pidu pidi toimuma minna ja maria juures. ta tundus täitsa tore.
koju jõudsime umbes seitsme paiku õhtul ja kargasime kohe saia-juustu-vorsti kallale. ma pole siiani aru saanud, mis asjad need tapased on, aga mulle tundub, et niiviisi nimetatakse lihtsalt söögikorda, mis kujutab endast pigem suupisteid. konkreetset toiduainet seal päris kindlasti pole.
nii. ja siis, lubanud ilusti pole üheteistkümneks tagasi olla, sõitsime kuumaveeallikasse ujuma. see asus kümmekond kilti granadast väljas ja lõhnas nagu hunnik mädamune ja tuletas mulle selle poolest elavalt paari aasta tagust itaaliat meelde, jäi aga väljanägemise poolest tollele kõvasti alla. allikas, või siis maa seest purskavast veest konstrueeritud tiigike, asus keset oliivikasvandust, ehk siis suht tühermaal keset eimidagi, oli täis paljaid ja vähem paljaid inimesi ja ümbritsetud autodest. päike oli just loojunud ja kuu tõusnud ja väga kiiresti läks väga pimedaks ja nii me siis passisime seal 40-kraadises vees. kõige toredam osa sellest suplusest oli massaažikosk, mida ma paar korda ekspluateerisin ja mis tundus nii, nagu oleks keegi sulle täiest jõust väga pehmete rusikatega vastu selga tagunud. väga tervistav, igal juhul. ega kaua ei kannatanud seal olla. varsti ronisime üksteise sabas kaldale ja asusime minekule.
oleksime peaaegu õigeks ajaks tagasi jõudnud, aga kiirteed mööda tagasi sõites juhtusime mööduma mingist kontserdist kuskil granada äärelinnas ja pidime tingimata seda vaatama minema ja eksisime paar korda ära, aga saime kohale. mulle väga ei istunud, jättis pisut liiga heksalteeritud ja kodukootud mulje, teistele aga vist küll. vähemalt valgus oli...rohke. lõpuks kobisin üksi autosse, võtsin magava teodori sülle ja lihtsalt olin. see oli ka tore.
siis sai kontsert läbi. ja me läksime koju. ja ilmnes, et see oli vaid hea, et olime terve tunni hilinenud, sest me polnud sugugi mitte ainsad. pealegi hakkas ka toit vaikselt valmis saama. inigo oli köögis ja tegi oma firmarooga kiši ( pealt lahtine pirukas spinati, muna ja singiga, mis oli nii hea, et ma oleksin võinud terve plaadi üksi kinni pista) ja hiljem ka pannkooke, mis tulid toredad, kuna ta pani neisse kogemata minna poolt eestist toodud rukkijahu :) söögi valmimiseni jõime. valget veini sidrunilimonaadiga ja punast veini. ja vaatasime minna tehtud dokumentaali ajast. ja siis, kui kell oli umbes pool üks öösel, hakaksime sööma. ja oi seda isu. õnneks oli meid palju ja toitu seetõttu vähem.
no ja mis siis sai? suurt midagi. mingi suht rahulik oleng ja vaikne tinutamine. minu isiklikuks sündmuseks võib ehk nimetada seda, et inigo ütles, et mul on ilus (hele) jakk ja veeand tundi hiljem kallas sellele punat veini peale. ta oli nii õnnetu ja mures selle pärast, et ma ei saanud isegi pahaseks. pealegi tuli plekk suht hästi välja.
alles kell pool kolm öösel sain ma aru, et kavatsetakse veel välja minna. minu eestlasemõistus seda kinni ei võtnud, aga neile tundus olukord suht normaalsena. alguses ütlesin kindla ei, sest olime plaaninud kell seitse hommikul tõusta, et alhambra piletijärjekorda minna, kui aga nägin, et kõik veel üleval olijad asusid minekule, läksin ikkagi kaasa. nagu kiuste olid poisid oma sihtmärgiks valinud umbes poole tunni tee kaugusel asuva baari ja mulle tundus, et jäämegi seda teed kõndima. õnneks ei olnud avanev pilt kohale jõudes kõige hullem. rahvast oli ja koht ise tundus talutav. 80'date disko + vastav kujundus. lahe :) kaasa võetud rummist ja kohapealt ostetud kokast segatud kokteilid said suht kanged ja mulle hakkas kohale jõudma, et tõenäosus alhambrasse jõuda kahaneb iga hetkega. siis aga tundus, et baar hakkab uksi sulgema ja juba leidsimegi endid tänavalt. juhhuu. suund oli kodu.
aga ei. mõned minutid hiljem lookles seltskond mingi keldriklubi ustest sisse ja nii oligi. koht oli jummala maha jäetud, aga muusika selle eest täitsa hea. otsustasin, et kui ma juba ennat nii kaugele tirinud olen, peab ikka lõbus ka olema ja hakkasin koos teistega tantsima. mõne aja pärast oli klubi jummala rahvast täis ja olukord jälle lahe. tantsisime ja tantsisime ja tantsisime ja minul oli lõpuks selline unekas, et pidin sinna samma magama jääma. õnneks oli inigo nõus mind koduni saatma, sest üksi poleks ma küll minna osanud, minna oli juba lahkunud ja maria ei kavatsenudki veel seda teha. viieks jõudsin umbes tudile. :)

mis ma muud öelda oskangi? seitse ma otse loomulikult ei tõusnud. mattias äratas mind kolmveerand kaheksa uksele koputades. aga ilm oli otsusatnud minu poolele hoida. sadas nii koledasti, et jõudsime konsensusele uuesti magama jääda. usun, et see oli hea otsus, sest päeval näitasid tänavakraadid keskmiselt 12-13 kraadi ja minul olid lahtised kingad ja dressipluus.
sellega oli granadaga ühel pool, sest kuigi lahkusin alles õhtul ,ei olnud mingit soovi nina enen õue pista.
madriidi sain maria sõpradega. lootsin bussist ette jõuda, aga oh ei. hispaania mentaliteet tegi mulle jälle ära. väljusime granadast poolteist tundi hiljem kui oleksime pidanud. ja et oleks täisvärk, algasid ummikud madriidi poole sõites 170!!!!!!!!! kilti enne. ja need oli umbes nagu järvevana teel tipptunnil. ma ei saa aru. lihtsalt ei saa. lõpuks ma ei viistinud isegi enam loota, et kohale jõuame. magasin ainult ja vahepeal kontrollisin silmanurgast kilomeetreid. oeh. pisut enne keskööd sain hotelli.

ja täna oli mõttetu päev. midagi ei teinud suurt.
aga homme tuleb jean guy. ja vot siis läheb tihedaks, olen selles kindel. nii kohutav, et ma ei saa talle olla nii hea assistent kui tahaksin. täna jälle seletasin marianole ühte kõige lihtsamat ideed käte ja jalgadega kümme minutit ja ta ei saanud vist ikka aru. urr.
aga ikkagi ma pean veel kord mainima, et kui mu keeleoskus jätkaks sellise kiirusega arenemist , oleks see lihtsalt fantastiline, sest täna rääkisin juba päris mitmele inimesele päris pika jutu maha. no vaja oli, noh. mis ma ikka teha saan.
:)
ilgelt pikk tekst tuli. jõudu.
nägeš

"kabuli" lõpupeost ka paar sõna, aga ainult paar. esimest korda oma siinoleku jooksul olin napsune. ja ma tantsisin nii, nagu ma juba ammu polnud tantsinud. ja kuna teised tantsisid ka, oli see väga väga äge. ja antnio boyfriend õpetas mulle mingeid tantsusamme, mis mulle väga meeldisid, aga mis paraku kadusd mu peast sama kiirelt kui olid tulnud. ehk avaneb mul veel võimalus temaga tantsida. kindlasti :) ja esimest korda elus sõin fondüüd - maasikad sulašokolaadis. mmmmmm.... ja pärast sattusin hetkeks ka madriidi "nokusse" ehk "la negra'sse", mis paraku polnud mulle väga huvitav, sest ma endiselt ei mõista inimesi nii hästi kui võiks. (kuigi eile mitu inimest juba ütles mulle teatris, et ma räägin hästi hispaania keelt :)) aga enne mu lahkumist jõudsid sinna ka antonio ja ta boyfriend (kelle nime ma, kurat võtaks, pean kuskilt uuesti teada saama) ja nad olid väga ülevoolavad nagu ikka ja võtsid mul mõlemad ümbert kinni ja ütlesid, et ma olen nede sõber ja et nende kodu on ka minu kodu ja et ma võin sinna iga kell minna. see oli hea :) no ja siis ma juba läksingi. mingi kolmest jõudsin magama ja see oli tore õhtu.


(fotod tulevad millagi hiljem)

oeh. olengi nüüd granadas. eilsest hilisõhtust saadik. viis tundi bussisõitu ja kohal. alguses oli küll pisut kõhe, et kuidas ma ikka saan või olen, aga ilma mingite problemideta lõpuks bussis istudes kippusid pigem pähe sellised mõtted, et huvitav, mille jaoks me täpselt seda kõike teeme, mis me teeme. või mis loogika järgi. kui midagikarta, siis enne ja pärast selle juhtumist. sel hetkel kui on vaja tegutseda, siis sa lihtsalt teed seda. ja ei ole aegagi hirmu tunda. või kui sa mdagi väga ootad, siis enne ja pärast igatsed. tol hetkel kui sa selle sees oled, on kõik nii lähedal, et seda ei saagi peaaegu tajuda. see tundub ebareaalsena. mõttetu filosoofia. aga nii mulle tundub. ja tol hetkel kui ma granada kesklinnast bussiga ikkagi mööda sõitsin ja kuskil suvalises bussipeatuses seistes mõtteid mõlgutasin, et ohhoo, nüüd olen küll väga vales kohas, siis ei olenudki see üldse hirmus. ja seda toredam oli lõpuks peale kolme telefonikõnet ja kahte teeküsimist minnaga kohtuda. ta elab granadas septembrist saadik ja kolis siia ühe tüdruku, maria, pärast. olles teda nüüd kohanud, kiidan selle otsuse heaks. tundub ääretult tore inimene. ja väga ilus. :)
mul on tunne, et see bloog hakkab vaikselt unarusse jääma. päevad on kas liiga tihedad või liiga tavalised. ja kuna igatsus väheneb tasapisi, ei ole nii suurt vajadust enam muljetada. aga teen seda siiski kuni vähegi suudan.
juba eile bussis istudes sain aru, et granada oli olnud üks väga hea ja õige idee. siiani passisin kogu aeg teatris, kesklinnast välja ei saanud. mõni pargike on kogu loodus, mida näinud olen, nüüd ümbritsevad mind aga hiiglaslikud mäed lumiste tippudega, mis ulatuvad pilvedesse ja palmid ja apelsinipuud segamini kuuse- ja männilaadsete puudega. künklik maastik oli sõites kohati kaetud oliivipuusaludega, mis nägid välja nagu vahutordid. ja mägede ülemised servad olid taeva taustal ääristatud vahuste tupsukestega.
granadas ööbin kesklinnas, selleses tüüpilises tudengikorteris, mida asustavad hipid, mis on täis asju ja segadust ja elu. korter asub maja viiendal, kõige kõrgemal korrusel ja sellel on suur rõdu, millelt avaneb vaade tervele linnale ja taamal asuvatele mägedele. täna sõime seal hommikust. värskelt pressitud apelsinimahla ja värsket saia oliiviõliga ja hispaania stiilis omletti munast kartulist ja sibulast ja tomatit ja kurki ja maroko teed meega. ja see oli tore. väga pikk ja rahulik hommikusöök hispaania moodi. mitte nii, nagu mul madriidis tavaliselt käib. et toit taldrikusse ja kõhtu ja minek.
minnal on hetkel päris mitu eestlast külas - paar tundi peale mind jõudis üks (abielu?)paar koos oma kuuekuuse lapse teodoriga, kes on nii tohutult armas, et ma lihtsalt ei saa :) nad on ka kunstiakadeemiast, aga mõni aasta vanemad. hetkel võtame hoogu, et välja minna, aga teodor magab, nii et mul on veel pisut aega.
eile õhtul ma väga palju ringi vaadata ei jõudnud, aga siiski piisavalt, et mõista, et siin on paganama palju näha. kui vähegi võimalik, tulen siia kindlasti veel tagasi. millalgi kui soojemaks läheb. ja kui ma aega leian selleks. (palun!!!) käisime külas ühtedel maria tuttavatel, kes elutsevad mingis poolillegaalses hostelis täiesti kesklijnnas, 400 aastat vanad majas, mis näeb välja nii hull, et ma lihtsalt ei uskunud kui sisse läksin. esiteks pääses sinna umbes meetrilaiust majadevahelist rada pidi ja kui välisuksest sisse saime, siis ma mõtlesin, et appi kui imelik elutuba, täpselt nagu tänaval oleks. mõni hetk hiljem lakke vaadates mõistsin aga, et seda ei olnudki ja et me olimegi veel õues, lihtsalt lehetdest katus oli nii tihe, et see paistis alguses päriskatusena. ja seal siseõues oli ümmargune laud, ümbritsetud grupist väga lõbusatest inimestest, kes jõid õlut ja veini ja tõmbasid kanepit ja tundsid ennast üleüldse hästi. kuna ka minna viibis seal esmakordselt, tehti meile majas tuur. maria rääkis, et sellel majal on hispaaniale tüüpiline paigutus: alguses väike sisehoov, siis kaks korrust ruume ja maja taga suurem sisehoov. ta enda vanavanematel oli taoline olnud, ainult et palju suurem. tagumises hoovis oli viigipuu, millel olid viljad ka küljes, aga need olid paraku toored ja valmivad alles septembriks. kogu maja oli hirmus vildakas ja väga madalate lagedega. kogu aeg oli tunne, et oled hirmus purjus, kuigi ma polnud tilkagi võtnud. selline pisut ebakindel ja pidev tunne, et kohe käid ninali. ja sisekujundus oli...huvitav? seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. igal pool oli asju asju asju. kõige veidramates kohtades ja kooslustes. ekstreemhotell. needsin ennast maa põhja, et ma fotokat kaasa polnud võtnud, aga õnneks oli minnal sama probleem, nii et läheme sinna täna varustatult tagasi. :D
täiesti meeletult tore on jälle eesti keeles rääkida ja eestlasi näost näkku näha.
hea. hea. hea.
ja kõik mu ümber on nii ilus.
:)