täiesti uskumatu kui raske on pärast pausi uuesti kirjutamist alustada. peaaegu võimatuna tundub. aga ma proovin. ausalt.
nii.
üritan vaikselt kokku võtta, mis siis vahepeal toimunud on:
päev peale mu ülinegativistlikku bloogi ilmnes, et kõigest hooliamta mind ei vallandata. selle asemel lõlitati mu arvuti välja teatri netivõrgust ja küüditati mind mataderosse lihttööliseks. pidin seal olema ja ehitama ja värvima ja asju tassima ja graffitit seintelt maha pesema ja muud taoliselt toredat. tegelikult meeldis mulle seal rohkem kui teatris, sest avastasin, et sealsed inimesed on võrreldes teatris toimuva ajunussiga (vabandust)väga väga väga toredad ja positiivsed inimesed, kes peale kõige muu oskavad ka inglise keelt.
aga mu nördimus mariano reetmise suhtes ja kõigi teiste inimeste vastu teatris oli nii suur, et otsusatsin ise lahkuda. eriti kui jean guy paari päeva pärast jälle ära sõitis ja ma suuresti mariano meelevalda sattusin - ise võimetu talle korralikult teregi ütlema. nojah.
asjad kaldusid halvima poole. jäin jälle haigeks (kellel vaja, saavad aru, mida ma mõtlen) ja stress muutus talumatuks. kui jean guy tagasi jõudis ütlesin talle, et asjad on nüüd nii ja pole midagi parata - mina sõidan koju. ta suhtus sellesse iroonia ja hoomoriga nagu kõigesse, mis minusse puutub. ütles, et eks ise tead, sinu otsus, aga sellise näoga, nagu teaks juba ette, et ma jään. olin solvunud ja vihane. otsustasin, et kuna temaga näost näkku rääkida on võimatu, olen sunnitud talle kirjutama.
mataderos aga läksid asjad omasoodu. hakkasin töölistega aina paremini läbi saama. nad aitasin mind kus vähegi said ja kutsusid endiga koos hommikust sööma või kohvitama. nii mõnigi jäi minuga rääkima ja sain neist päris palju teada. rohkem kui kellesti teatris senimaani tean. eriti hästi sünkas jutt alessandroga, kes on seal üks ülemaid. mitte päris kõige suurem boss, aga natuke. niiviisi, et paneb ikka igal pool ise ka käed külge. tuli välja, et ta on tegelikult pärit hoopis põhja-itaaliast, õppinud ülikoolis kirjandust ja räägib vabalt nelja keelt (väheamlt, rohkem ma pole kuulnud lihtsalt). ta on töötanud erinevates teatristes nii itaalias kui hispaanias ja väga suurte projektide peal. samuti filmides. aga seda, mida ta teeb, teeb ta seetõttu, et see meeldib talle. ja see on see suhtumine, mis mulle meeldib. leidsin temas selle õpetaja, keda ma jean guys otsinud olin, aga polnud leidnud.
ja ühel õhtul lihtsalt juhtus nii, et sattusin näitlejatega koos välja sööma poovivaheajal. ja sain nedega ka jutule.
ühesõnaga hakkasin vaikselt sisse sulanduma. ja kuna ma produktsiooniliikmeid nägin peaaegu üldse mitte, hakkas olukord pisut normaliseeruma. kuigi lini ja mariano nägemine oli iga kord tuju rikkuv element, veetsin ülejäänud päevad rõõmsalt. ja harjusin vaikselt ka sellega, et ainus viis maailmaga suhelda on mu telefon (mis on hetkeks viinud 2,5 tuhandese arveni poole kuu eest - lihtsalt niisama mainin :P).
niisiis kui ühel hetkel jean guyle mõeldud kirja valmis sain, mõistsin, et kõigist mu põhjendustest hoolimata ma pean jääma. et tegelikult on juba mõnd aega selge, et ma jään. naljakas. tal oligi õigus.
aga kindalsti aitas see, et pärast temaga rääkimist oli olukord kohe paranenud. ta keelas marianol mulle ülesandeid anda ja rääkis produktsiooniga, mis omakorda viis pisut suurema tasuni mu töö eest.
ja nüüd paar päeva tagasi sain kätte ühe osa palgast j aselel tähistamiseks ostsin endale lahkumiseni hotelli interneti :)
ma olen jälle olemas :D
juhhuu!!

ma ei usu, et ma enam nii palju kirjutama hakkan kui enne, aga midagi kindlasti.
kallistan!
:)