ma olen nii maruvihane praegu, et lihtsalt pean kirjutama. tegelikult on kell kaheksa hommikul ja ma isun selle kunagi se neljatärnihotelli fuajees ja ootan jean-guy'd, et temaga koos mataderosse minna ja ta tuleb koh evarsti, aga ma lihtsalt PEAN! nimelt muutsin eile ootamatult hotelli. kõndisin parajasti mööda tänavat ja otsisin mingit tubakapoodi kui helistas lin, kes tetas, et kahju küll, et nii ootamatult, aga ma pean umbes kohe oma kodinad principest välja kolima ja õhtul teise kohta minema. ainus info selle teise koha kohta oli see, et "see on küll natuke kaugemal, aga see on kallim kui principe." nojah. mis mul üle jäi. lootuses paremale elule pakkisin asjad. õhtul jäin tavalisest kauemaks teatrisse, kuna hakkasin portfooliot tegema, niisiis umbes poole üheteistkümne paiku õhtul asusin teele, saatjaks kaart asukohamärkega.
kas ma pean mainima, et kohale jõudmine võttis mul aega umbes pool tundi? mulle endale tundub, et see "natuke kaugemal" ütles selle tegelikult juba iseenesest ära. aga ega mina siis ei oska nii hästi kaarti lugeda, et sellest aru saada. pealegi peatas mind tänaval mingi kutt, kes hakkas jube pikka juttu ajama. oi mul on nendest tüüpidest villand. järgmine kord ma tõesti saadan pikalt ..... no ausõna. kaua võib. muidu polekski ehk nii halb olnud, aga mu kott kaalus umbes tonni, niisiis võitlesin iga hetke selle kandmisest selja murdumise vastu. ja tema muudkui heietas ja heietas ja mina olin muidugi liiga viisakas talle ütlemaks, et "keri ..., mees."
naojah. aga see oli alles algus.
kohe kui ma õige majani jõudsin, aimasin halba. ilgelt suur hoone oli ja mitte just kõige paremas korras. ja vastuvõtaus lasti mul jälle lahkelt kümmekond minutit seista. ühel hetkel ma arvasin tõesti, et lähen kohe katki.
nii. ja kui ma siis lõpuks oma võtme kätte sain ja kolmandale korrusele sõitsin liftiga, sest ma poleks jaksanud enam treppidest kõndida ja oma toa ukse lahti sain, hoiti mind veel paar hetke helges teadmatuses sellest, mis mind ees ootab, sest elekter ei töödanud. kui lambid aga lõpuks põlema sain, tekkis tunne, et parem oleks nad uuesti välja lülitada. see oli umbes kõige koledam hotellituba, mida ma oma elus näinud olen - mitte et ma palju oleksin näinud. ruumi oli seal teoreetiliselt sama palju kui eelmises toas, aga see oli nii halvasti planeeritud, et tundus palju vähem. kogu elamine on nagu üks pikk ja kitsas koridor, mille külgedese avanevad orvakesed, mida teoreetiliselt peaks nimetama tubadeks. ja sisekujundus - oioioi. kujutage ette ühte odavat peterburi hotelli (olen ühes kunagi viibinud ja see tundub parima võrdlusena) ja siis pange sinna sisse pruunikates toonides kuuekümnendate tapeeti, lihtsalt beeži seina, ilgelt koledat massiivset helerohekassiniseks värvitud puitmööblit ja paar üheksakümnendate keskpaiga stiilis diivanit. teate küll, sellise eriti nilbe mustriga, mis iseendagagi kokku ei sobi, rääkimata siis millestki muust. nii ja siis edasi, nende kõrval, on valgete puitsammastega liigendatud poole toa kõrgune peegelsein, mille taga on "magamistuba" kahe lõheroosa voodikattega voodi ja sama tooni kardinatega. ja voodid näevad välja sellised, et käiks neist pigem suure ringiga mööda. ja kogu põrand on kaetud pruuni marmormustriga plaatidega. (jean guy tuli vahepeal ja nüüd on pärastlõuna ja ma oeln teatris) ja vooditepoolne peegelseina pool on kaetud veel mingi viienda kirju mustriga. lambid olid nii nõrkade pirnidega, et kõik oli vastikult hämar ja kööginurk..noh, ütleme, et jättis soovida.
ütlete, et olen ära hellitatud. hea küll. ehk olengi. eriti pealt principet. aga no tõepoolest. judinad tulid peale kui mõtlein, et pean seal poolteist kuud elama. sõbrad! kus te olete? tulge ruttu, muidu ma suren ära!
nii jätkame toredustega. kööginurgas oli pliit nii nõrk, et vesi läks keema kakskümmend minutit, aknad ei käinudki kinni, ükskõik kuidas lükata või tõmmata, ikka oli pragu vahel ja tuuleke puhus toredalt ja liiklusmüra hellitas mu kõrvu. päris jahedaks kippus, aga tekid olid vooditel sellised, et neid nagu ei olnudki. samuti padjad. kui kahe voodi omad üksteise otsa ladusin, hakkasin vaikselt tundma, et on vist jah midagi pea all. aaa. ja selline armas detail ka veel, et vannitoa uks ei käinud koralikult, sest ta oli liiga maa vastas ja kui ma üritasin seda tõsta, oli uks äkitselt hingedelt maas ja minu käes. juhhuuuu! panin ta seina najale seisma ja nii oligi parem. koht muutus avaramaks pisut.
öösel ma (külma ja) lärmi tõttu eriti magada ei saanud. hommikupoole läks veidi paremaks. lahkusin hotellist vihasena kui herilane ja mõtlesin, et ütlen linile, et kui ma kohe täna uut tuba ei saa, kolin teatrisse elama. siin meeldib mulle niikuinii kõige rohkem. ühelgi õhtul ei taha lahkuda.
aga jean guy ütles, et muidugi mine ja vaheta tuba kohe ära ja nüüdseks olen ma seda juba teinud. alles pärast uude tuppa (mis oli tegleikult täiesti identne, aga akendegs hoovi poole ja peegelpildis) sisenemist avatasin ,et põhiline, mis mulle eelmise toa juures närvidele oli käinud, oli paigutus. ma arvan vähemalt. peegelpildis sama asi oli palju talutavam. aga eks õhtul näis. kui seal on lambipirnid sama nõrgad, pean küll neid ostma minema. ma ei talu kalki pimedust. hubane hämarus on lahe, seal pole sellest aga haisugi.
oh. jah. jooksen nüüd proovi.
ehk hiljem jälle.
teie pisut rahunenud
marion