hispaania mehed on päris kindlasti kõige naljakamad ja imelikumad olevused, keda ma kunagi kohanud olen. viimased paarpäeva olen peaaegu vahetpidamata omaette naernud. kuigi mõni asi on ikka armas ka, mis nad teevad.
näiteks on meil platsil üks poiss/mees nimega kiko. ta näeb välja nagu juhan ulfsaki koledam koopia. väga lühike ja kõhn ja krimpsus näoga. ja esimesest korrast peale kui ma teda nägin, on ta mulle meeldinud, sest ta viitsib platsil ise mõelda ja probleemide puhul lahendusi pakkuda ja tal on naljakas kärisev hääl ja ta naerab palju. no nii. ja kui ma paar päeva tagasi platsile jõudsin hommikul siis ta tuli ja kinkis mulle lihtslalt karbi, kus sees olid rohelisest klaasist kaelaehe ja kõrvarõngad. uskumatult armas mu meelest. ja eile ta tuli ja rääkis minuga juttu kui ma pidin kalligraafiat tegema ja ütles (nii palju ku isai, sest ta pole kunagi inglise keelt õppinud, aga pursib), et muidu talle tööl üldse ei meeldi ja ta tahab ära minna, aga iga kord kui ta minuga räägib siis tal on jälle energiat ja hea tuju. ja et mida nad kõik küll teevad kui ma pärast esikat ära sõidan. tema. ja (ales)sandro. ja nacho. :) armas.
kui mingi suvaline mees mulle sellist juttu tuleks ajama, oleks see hirmtüütu, sest nad paganad piiravad mind nagu ei-tea-mis-asja. aga kuna kikot ja teisi teatri lavatöölisi olen hakanud oma sõpradeks pidama, oli see tore :)
aga jah. teised mehed. raisk!!!! ma ütlen. tänaval liikuda ei saa. platsil liikuda ei saa normaalselt. proovis on enam-vähem, sest ma tean neid kõiki. aga igal juhul on kindel, et kui ma siit ära tulen, hakkan seda igatsema, et mulle 20 korda päevas kinnitatakse, et ma olen ilus. heh.
vabandust, et sellest nii põhjalikult räägin, aga ma lihtsalt ei saa pihta sellele fenomenile. täiesti mõistmatu mu jaoks.
noh, sest näiteks järjekordne juhtum on see, et üks näitleja laulab mulle iga päev armastuslaule. ta ei käi mulle närvidele otseselt, sest ta on hirmnaljakas, aga no kuulge. see ei ole ju normaalne. ta on mingi 50 vähemalt. aru võiks ju juba peas olla!?

no ma ei tea. mis siis veel.
kogu asjaga on tunduvalt rahulikum. kindlasti aitab kaasa see, et jean-guy lahkus ja ma kontrollin ise mida teen ja millal. ja see, et kuna vaikselt pannakse juba valgust ja heli ja esmaspäeval on esimene proov koos orkestriga, oleme jõudmas lõpusirgele. see on nii suur projekt, et ma ei usu, et lavastaja mingeid hiigelümberkorraldusi saab teha enam. ja see on hea. sest paari viimase pärva jooksul on ta neid teinud küll. (õnneks mitte minusse puutuvaid :))
kirjutan ilukirjas tekste ja värvin erinevaid detaile üle ja kõõlun redelil ja üritan olla. ja tegelikult see ei oleg enam pingutus. vaikselt hakkab meeldima kõik see jaburdus, mis mind ümbritseb ja see on hea. (loodame, et lahkumine liiga raske pole.)

no ja lõpuks tahaksin uhkelt ära mainida enese progressist eestimaa pinnal, et olen kooli ajaloos esimene, kes sai joonistamise hindamise tehtud interneti teel, ilma omamata ühtki reaalset tunis tehtud tööd - saates tekste ja fotosid ja fotosid proovides tehtud visanditest. olen endaga rahul :)
ehk saan isegi lõpetatud nii.

kallid!