see, mis siin toimub, on hetkel nii haige, et ma isegi ei oska enam reageerida. eile oli esimene proov mataderos, kõik selle tõttu kohutavalt närvilised. produktsioon, ma mõtlen. ruben näeb juba mitmendat päeva välja nagu poleks ta kaks nädalat maganud, suured sinised rõngad ümber silmade, kuigi ta ei ole teatris üldse kõige rohkem ja mariano on mu peale vähemalt kolm korda karjunud ja paco (vist selle tüki peaprodutsent, muidu tundub aga ilgelt mõttetu mees) on lihtsalt veel süngem ja ebameeldivam kui tavaliselt. kunstiline pool tahab täiesti mõistetavatel põhjustel (proovisaalis ei ole enam lihtsalt mitte midagi teha) kolida õigele lavale. produktsioon loodab, et selle koha pealt mõeldakse ümber ja ei tee muud kui istub ja närib küüsi. meeletud konfliktid, meeletu närvide kulu kõigile, mitte miski ei liigu.
ja nii me siis olimegi eile mataderos - keset tolmu ja sodi. uksi ei ole ees (ukseaugud on umbes 5 m kõrged), kõik on kaetud paksu ehitustolmuga ja näitlejate riietusruumidest ei maksa unistadagi. lisaks ilmnes proovi käigus, et dekoratsioon ei tööta nii nagu vaja. hullult tore seega.
nii aga olles ego, pöördun nüüd tagasi enese juurde. nimelt on asjalood siin teatris nii, et kuna selle hiigelprojekti peal töötab koos lavatöölitega umbes tervelt kümme inimest (pluss puuduvad oskustöölised - vist üks õmbleja on, aga butafoorid, maalijad ja puutöö- ning metallimehed puuduvad täielikult), on igaühel täita vähemalt kolme ülesanded. ja kuna teha on nii palju, ei suudeta ennast piisavalt koguda, et millegagi alustada. te teate küll, millest ma räägin. ja minul on lisaks veel probleem, et ma võin küll kiiresti keelt juurde õppida, aga ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kolme ja poole nädala jooksul teada kõiki sõnu. eriti kui neid räägivad eriliselt närvilised inimesed kohutava kiirusega. ja mul pole ausaltöelda siiani aimugi, mis siis on minu ülesanded ja mis mitte. ja mitte keegi ei ole nii kena ega ütle, et jah, marion, sinu teha on see ja see ja see. palun olgu tehtud selleks ajaks. ohei. nadütlevad - oota kuni ma ütlen, mis sa järgmisena tegema pead. ja kui nad ütlevad, on olukord juba nii närviline, et mul võtab aru saamine liiga palju aega ja siis on jälle probleem või mind ei ole sel kindlal sekundil selles kindlas kohas, sest mull ei ole öeldud, et ma peaksin seal seisma ja ootama ja - taaskord probleem ja pealegi ilmnevad kõik valajikud asjad umbes kolmekaupa. mu närvid on viimased päevad nii pingul olnud, et plahvatus võib aset leida igal hetkel. eile oli väga ebasobiv moment näiteks. ülimalt piinlik. aga mis teha.
peale selle sain ülltuslikult eile proovis teada, et mariano puhul on mul tegemist ühe suure reeturiga. kuigi olgem ausad - ma olen talle selle eest tänulik. nimelt ilmnes, et ta oli produktiooni minu peale kaevanud, et ma ei tegevat midagi ja et minuga on võimatu suhelda. okei, on ka võimalus, et ta tegi seda eile oma hispaanialiku talitsematuse kõige närvilisemal hetkel, aga igal juhul olid sellel pöördumisel suuremad tagajärjed. aga tegelikult kahtlustan ma, et ta tahaks hoopis, et minu töö saaks endale wiosna, tema elukaaslane, kes erinevat minust on siin kolm aastat elanud, oskab väga hästi hispaania keelt, tunneb linna ja on peale selle maalikunstnik. mariano on mitu korda pakkunud, et ta mulle appi tuleks maalima. produktsioonile sobiks ta minust enam jälle seetõttu, et tema ei vaja mitte mingisugust hotelli, mis kogukulusid vähendaks hetkest umbes kahe tuhande euro võrra, mis ei ole üldse mitte väike summa. pluss lisaks asi, mida nad veel ei tea, aga mille nad kindlast avastaksid, on see, et kuna ta ei tea teatrist suurt midagi, oleks ta minu kõrval väga allaheitlik. mina ikka puksin vastu kui mingi asi mulle idiootsusena tundub. okei, see selleks.
igal juhul informeeris lin mind eile proovis sellest, et asjad just täpselt nii on nagu nad on ja et kui jean-guy ei suuda pacole mu olemasolu vältimatut vajadust põhjendada, siis lendan ma kohe eestisse tagasi.
noh. mis te arvate? mida ma selle peale tegin? muidugi üritasin talle selgeks teha enda vaatevinklit (seega tema jaoks ennast vabandada), tegelikkuses tekkis minu sees aga kohutav lootus vabanemisele. ja võite öelda, et ma olen nõrk, et ma ei saa hakkama või mida iganes, aga ma oleksin üks tohutult õnnelik inimene kui siit mülkast pääseksin. ainus asi, mis mind siiani tagasi on hoidnud on teadmine, et ma vean jean-guy'd alt (no ja okei, see ka, et ma EI TOHI alla anda). kui aga seda serveerutakse talle nii, et see on produktsiooni soov, ei ole midagi teha :D
peas tekkisid unistused helgemast tulevikust ja kõigest muust toredast. (niikuinii oleks eestisse tagasi tulles seal ka ilge jura kõigi asjadega ja ma poleks ikka rahul, ilmaga näiteks või millega iganes, aga sellist närvipinget pole ma nii pika aja vältel veel taluma pidanud ja kui ma mõtlen, et see võib veel 40 päeva !!!!! kesta, tulevad judinad peale.
paraku ei ole asi veel otsustatud. informeerisin jean-guy'd eile toimuvast ja nähtavasti paco täna räägib temaga, aga kuna ma ei saanud ju talle välja näidata, et ma minna tahan, astub ta nähtavasti minu kaitseks välja. ja raisk, ta tavaliselt saab, mis ta tahab. niisiis on reaalne lootus pääsemisele tegelikkuses suhteliselt väike.
alguses ma ei uskunud, et mu ego lubab seda infi siia avalikuks lugemiseks üles panna, aga nüüd on mul suva. lugege. saategi minust rohkem teada.