olen nii väsinud, et ära tahaks surra. aga ainult homse pärastlõunani peab vastu pidama. siis on umbes tervelt 36 tundi ainult endale. või no. eesti tööasjadele, olgem ausad.
tunne on selline, et jään jälle haigeks. üldse ei viitsiks. ma olen vähemalt poole siinoldud ajast mingi häda käed vaevelnud.
mataderos oli täna jälle tore. mind kutsuti mingisse basseini ujuma munagi kui soojaks läheb (siin on korterelamute juures ühisbasseinid nimelt). carlose elukaaslane (carlos on lavatööline ja ta elukaaslane teatri õmbleja) kutsus. nii tore :)
ja üks näitleja ütles enne proovist lahkumist, et aitäh, et ma olemas olen. üleüldse siin.
ja ma sain lõpuks ometi endale inimese, keda kallistada! täiesti lõpp kuidas ma seda igatsenud olen. eestis ma ju muudkui käin ringi ja kallistan. ja siin - pooleteise kuu peale alla kümne kallistuse - nende paari eestlastega, keda kohanud olen. jube! aga jah, nüüd on kiko see, kes mu kallivajadust lahjendab. hih. ta on ikka nii naljakas. ja sel moel jube armas. homme panen pildi ka. vaene poiss, et ta nii kole on. tal on väga hea süda. aga ta ise nentis täna ka, et tema ei ole loodud armastuse ja suhete jaoks. sellesse ta sureks. üle kahe korra nädalas naisega olla ei tohi. muidu see tahab abielluda. tema elu on tema töö ja kogu moos. muudmoodi ta ei oska. rääkis veel seda, et eile õhtul oli mingi naisega olnud (vist on ikka konkreetne) ja see tahtis seksida, aga kiko jäi niiviisi magama - riietes - et naine ei saanudki teda üles. no ja ta rääkis seda niiviisi, et ma naersin üle kogu teatri (see ei ole küll eriti raske...)
vot siis nii.