oeh. olengi nüüd granadas. eilsest hilisõhtust saadik. viis tundi bussisõitu ja kohal. alguses oli küll pisut kõhe, et kuidas ma ikka saan või olen, aga ilma mingite problemideta lõpuks bussis istudes kippusid pigem pähe sellised mõtted, et huvitav, mille jaoks me täpselt seda kõike teeme, mis me teeme. või mis loogika järgi. kui midagikarta, siis enne ja pärast selle juhtumist. sel hetkel kui on vaja tegutseda, siis sa lihtsalt teed seda. ja ei ole aegagi hirmu tunda. või kui sa mdagi väga ootad, siis enne ja pärast igatsed. tol hetkel kui sa selle sees oled, on kõik nii lähedal, et seda ei saagi peaaegu tajuda. see tundub ebareaalsena. mõttetu filosoofia. aga nii mulle tundub. ja tol hetkel kui ma granada kesklinnast bussiga ikkagi mööda sõitsin ja kuskil suvalises bussipeatuses seistes mõtteid mõlgutasin, et ohhoo, nüüd olen küll väga vales kohas, siis ei olenudki see üldse hirmus. ja seda toredam oli lõpuks peale kolme telefonikõnet ja kahte teeküsimist minnaga kohtuda. ta elab granadas septembrist saadik ja kolis siia ühe tüdruku, maria, pärast. olles teda nüüd kohanud, kiidan selle otsuse heaks. tundub ääretult tore inimene. ja väga ilus. :)
mul on tunne, et see bloog hakkab vaikselt unarusse jääma. päevad on kas liiga tihedad või liiga tavalised. ja kuna igatsus väheneb tasapisi, ei ole nii suurt vajadust enam muljetada. aga teen seda siiski kuni vähegi suudan.
juba eile bussis istudes sain aru, et granada oli olnud üks väga hea ja õige idee. siiani passisin kogu aeg teatris, kesklinnast välja ei saanud. mõni pargike on kogu loodus, mida näinud olen, nüüd ümbritsevad mind aga hiiglaslikud mäed lumiste tippudega, mis ulatuvad pilvedesse ja palmid ja apelsinipuud segamini kuuse- ja männilaadsete puudega. künklik maastik oli sõites kohati kaetud oliivipuusaludega, mis nägid välja nagu vahutordid. ja mägede ülemised servad olid taeva taustal ääristatud vahuste tupsukestega.
granadas ööbin kesklinnas, selleses tüüpilises tudengikorteris, mida asustavad hipid, mis on täis asju ja segadust ja elu. korter asub maja viiendal, kõige kõrgemal korrusel ja sellel on suur rõdu, millelt avaneb vaade tervele linnale ja taamal asuvatele mägedele. täna sõime seal hommikust. värskelt pressitud apelsinimahla ja värsket saia oliiviõliga ja hispaania stiilis omletti munast kartulist ja sibulast ja tomatit ja kurki ja maroko teed meega. ja see oli tore. väga pikk ja rahulik hommikusöök hispaania moodi. mitte nii, nagu mul madriidis tavaliselt käib. et toit taldrikusse ja kõhtu ja minek.
minnal on hetkel päris mitu eestlast külas - paar tundi peale mind jõudis üks (abielu?)paar koos oma kuuekuuse lapse teodoriga, kes on nii tohutult armas, et ma lihtsalt ei saa :) nad on ka kunstiakadeemiast, aga mõni aasta vanemad. hetkel võtame hoogu, et välja minna, aga teodor magab, nii et mul on veel pisut aega.
eile õhtul ma väga palju ringi vaadata ei jõudnud, aga siiski piisavalt, et mõista, et siin on paganama palju näha. kui vähegi võimalik, tulen siia kindlasti veel tagasi. millalgi kui soojemaks läheb. ja kui ma aega leian selleks. (palun!!!) käisime külas ühtedel maria tuttavatel, kes elutsevad mingis poolillegaalses hostelis täiesti kesklijnnas, 400 aastat vanad majas, mis näeb välja nii hull, et ma lihtsalt ei uskunud kui sisse läksin. esiteks pääses sinna umbes meetrilaiust majadevahelist rada pidi ja kui välisuksest sisse saime, siis ma mõtlesin, et appi kui imelik elutuba, täpselt nagu tänaval oleks. mõni hetk hiljem lakke vaadates mõistsin aga, et seda ei olnudki ja et me olimegi veel õues, lihtsalt lehetdest katus oli nii tihe, et see paistis alguses päriskatusena. ja seal siseõues oli ümmargune laud, ümbritsetud grupist väga lõbusatest inimestest, kes jõid õlut ja veini ja tõmbasid kanepit ja tundsid ennast üleüldse hästi. kuna ka minna viibis seal esmakordselt, tehti meile majas tuur. maria rääkis, et sellel majal on hispaaniale tüüpiline paigutus: alguses väike sisehoov, siis kaks korrust ruume ja maja taga suurem sisehoov. ta enda vanavanematel oli taoline olnud, ainult et palju suurem. tagumises hoovis oli viigipuu, millel olid viljad ka küljes, aga need olid paraku toored ja valmivad alles septembriks. kogu maja oli hirmus vildakas ja väga madalate lagedega. kogu aeg oli tunne, et oled hirmus purjus, kuigi ma polnud tilkagi võtnud. selline pisut ebakindel ja pidev tunne, et kohe käid ninali. ja sisekujundus oli...huvitav? seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. igal pool oli asju asju asju. kõige veidramates kohtades ja kooslustes. ekstreemhotell. needsin ennast maa põhja, et ma fotokat kaasa polnud võtnud, aga õnneks oli minnal sama probleem, nii et läheme sinna täna varustatult tagasi. :D
täiesti meeletult tore on jälle eesti keeles rääkida ja eestlasi näost näkku näha.
hea. hea. hea.
ja kõik mu ümber on nii ilus.
:)