mul on null aega kijutada, aga siin juhtub nii palju..
levib aina süvenev rahulolematus produktsiooniga. iga nurga taga võib sosistajaid näha. eriti murelikks teeb olukord seetõttu, et siin peaks hetkel olema tegemist hispaania teatri tipuga - parimad näitlejad, parim lavastaja, parim organiseeritus..ja proovid algavad keskmiselt tund - poolteist hiljem, sest inimesed tilgivad ja organiseerida ei suudeta. väsitav..
eile vigastas üks peaosalistest proovis oma jalga. ja vist veel rohkem oma närve. nad sõidavad neljakesi selle kõlgkorviga motikaga ja väga kiiresti, aga suure raskuse tõttu on ta suht juhitamatu kurvides. no ja siin nad panidki suure mõrtsuga vastu ühte lavatõusu. veri väljas ja ma pakun, et ta värises veel mitu tundu tagantjärele. vot nüüd ma mõistan, miks meil on iga asja peal duublid.
minul on huvitav ja naljakas, kuigi enamuse ajast ka stress ja suursuur väsinus. orkestris on üks viiulimängija neli aastat eestis muusikaakadeemias õppinud ja ütleb mulle "tere" ja "nägemist" :)
ja nüüd on päris mitmed näitlejad hakanud mulle "tere" ütlema. väga mõnusalt kodune igal juhul. ja konstantino, kes mängib moosest, ütleb "kuu", sest see sõna huvitas teda no ja ma siis ütlesin. "päike" ta ei ütle. see on liiga raske.
aa. ja kiko. ta ei ütle mulle enam, et ma olen ilus. nüüd ta ütleb iga kord möödudes mingi sõna, mis peaks tähendama umbes midagi sellist nagu "väike naljakas loomake" ja mis meeldib mulle palju rohkem :) aga ka tema närvid on täiesti läbi. eile rääkis t amulle, et kavatseb täna töölt ära minna. liiga palju pinget. ja ma usun, et ta mõtles seda tõsiselt. praegu on hullud ajad.
sandro on vist kõige kriitilisem üldse. ja ta on maruvihane selle peale, mis toimub. eile ta ütles mulle, et loodab, et saab mulle kunagi näidata päris teatrit. loodan, et ta teeb seda. kas või juba selleks, et teada, mis tema jaoks on päris. pealegi oleks see nähtavasti itaalias. ja see maa meeldib mulle igal juhul võrreldamatult rohkem kui hispaania.
nii. nüüd ma lähen tööle, sest muidu ma jään hiljaks.
kallid.