lubasin küll, aga nii ta läks. rohkem siia bloogi midagi ei tule. suur aitäh lugemast. loodetavasti oli huvitav.
teie eesti-marion.
(rõõmus, et on tagasi)

tundub, et mu iga teine sõna on "mingi". vabandust. kunagi ehk parandan sõnastust pisut.
teie mingi.

kuigi enamus ajast on meeletu tülpimus peal, siis mingid hetked ja vahel lausa terved päevad on toredad. täis pisikesi armsaid detaile. tänane on üks sellistest. sain pisut kauem magada ja natuke rahulikut istuda ja juba oligi tuju hea ja nalja kui palju.
mataderosse läksin alles neljaks, enne seda käisin poest läbi, et homseks süüa osta, nagu ma seda alati teen.
siis kõndisin käed kotte täis mööda tänavat ja möödusin ühest maailma kõige tavalisemast hispaania baarist. aga uksest kostus sellist muusikat, et tekkis kohutav tahtmine sisse astuda. kui ma oleksin olnud mingis lastefilmis, oleks selles kohas elutsenud mingi hea nõid. või lihtsalt hea vaim. mingi positiivne tegelane. see oli ksülofon. heli, paus, heli ,paus. lühikesed löögid, lühikesed pausid. nii lihtne ja nii ilus. kuigi tegelikult ma isegi ei tea, kas see oli muusikaline taust või mingi imelik telefon. möödusin nii kiiresti.
mataderosse jõudnud ja seal pisut olnud, sest mul ei olnud midagi teha enne teiste saabumist, kustus üks inspitsent mind üle tee asuvasse baari kohvi jooma. enesegi imestuseks võtsin kutse vastu. ja ei, see ei olnud mingi suur ja karune mees, kes mind sinna kutsus, vaid üks naine, kellega ma olen varem paar lauset vahetanud. aga ta välimus on minu jaoks meeldiv. ta tuletab mulle esimsest hetkest ühte ema sõbrannat meelde, kes on väga ilus, aga tundub mulle alati vihasena. see naine aga ainult naeratab ja on seetõttu veel ilusam. no ja me siis läksime.
baar oli juba iseenesest elamuslik. tumedamat sorti mündirohelised seinad ja lagi, baari kohal ümmargune laest eraldi rippuv osa. baar ise on imetilluke, aga sinna on kuidagi pressitud paar lauda ja kaks vilkuvat mänguautomaati. leti peal oli masin, kust mingit hulka sente sisse lükkides on võimalik saada kõikvõimalikku eri toone nätsukuule. siinjuures tuletan meelde, et baarid ei ole alaealistele. leti taga askeldas kaks vormikat mustanahalit naist, üks neist täiesti blond. baaririiuli küljes rippus käsitsikirjutatud teadaanne, et on võimalik osta dominikaani loteriid. no ja palju muud huvitavat. ja kogu leti äär oli täis matadero töömehi,kelle hakkas meie sisenedes hirmus huvitav, olime ju külastajatest ainsad anied, pealegi nad teavad meie nägusid.
kuigi lubasin endale kunagi, et ma ei hakka siin kohvi jooma, olen nüüdseks seda lubadust juba mitu korda murdnud. niisiis tellisin kohvi. rohke piimaga küll. aga mu kaaslane ei lasknud mul maksta. - ma ei tea, kas olen siinsetest maksmiskommetest rääkinud? - nojah. mis teha. naljakas oli aga see, et kui me oma kohviga lauda olime istunud, tuli baaridaam ja tõi kogu raha tagasi. mehed olid otsustanud, et tahavad ise maksta. väga huvitav koht on see hispaania. sellist nalja pole ma veel näinud.
kohvi joomine iseenesest läks väga kiiresti. nagu ikka, sest siinsed tassid on mikroskoopilised. ja kohvi piimaga juuakse väiksest klaasist.
no ja siis me läksime proovi.
kus ei tominunud nagu ikka esimesed paar tundi suurt midagi. näitlejad proovisid oma kostüüme läbi (uuesti) ja käisid väikse vahega neid laval näitamas. ja ma tegin oioioi kui palju pilte jälle. homme ehk saan üles ka mõned. ja siis väike tšill ja pisike olelemine ja veel natuke ja veel natuke.. siis sai kell kaheksa ja proov lõpuks ometi algas.
ja siis püüdsid mu kinni abel (LÕPUKS OMETI ma suutsin selle nime meelde jätta!!), kes mängib meest, kes poksib ja eliel, kes on ta dublant ja koori liige. ja hakkasid igasugust imelikku juttu mulle ajama. ja väga lõbus oli. nende vestlustega on alati nii, et esimesed kümmekond minutit on võimatud, aga kui mõlemad pooled (siis mina ja kes iganes muu) vastu peavad, läheb edasi lihtsamalt, sest siis ma harjun konkreetse inimese kõnemaneeriga ära ja hakkan vaikselt mõistma. see kord läks ikka päris hästi. nende kahega rääkisime vist pool tundi, siis abel pidi minema, aga elieliga vestlesime ikka tunni vähemalt. ja väga huvitav oli. võrdlesime inimeste temperamente erinevates maades. ja erinevaid maid. ta on pärit brasiiliast ja tema jaoks on hispaanlased külmad nagu kalad. võite siis aimata kui naljakas ja põnev meil teineteise kirjeldusi kuulata oli. ja juttu jätkus kauemaks. ehk siis kooristseeni alguseni.
üritasin ka grotowskit lugeda, aga kuigi see raamat on tunduvalt haaravam kui kaks aastat tagasi, ei ole võimalik keskenduda keset hispaanikeelset brechti-weilli musikaalsust. loobusin ühel hetkel.
paar korda käisin õues. naljakas, kuidas unustad ära, et õu on olemas kui proovis istud. mis sellest, et sinna saamiseks peab lihtsalt viisteist sammu astuma ja paarist lahtisest uksest läbi minema. ja seal on alati nii hea õhk. suvine ja sume. natuke soe ja õhtul natuke jahedam. aga enam mitte kunagi külm. ja vahepeal lendavad linnud ustest sisse ja tiirutavad näitlejate peade kohal.
jah, palju ilusat näeb silm kui ta öösel korralikult looja lasta.
seda ma nüüd kohe teengi.
kaunist ööd:)

näitlik ülevaade viigimarja sisemusest.
istusin eile proovis ja sõin neid jälle ja tekkisi tunne, et võiks ju selle pildi ikka ära teha.
no ja ma möönan, et see ei ole hea näide. toorematel viljadel ei ole sisemus veel nii roosaks minna jõudnud ja siis on rohkem päris.
nii et - sööge pooltooreid viigimarju ja olge viljakad.
:)

otseülekanne madriidist. marion otsustas, et tema täna tööle ei lähe. ainult proovi. niisiis on aega kirjutada.
kuigi jah, ega mul mingeid põrutavaid uudiseid ei ole. kui hommikust õhtuni samas kohas passida, saavad ainult väiksed asjad juhtuda. enamasti.
kogu see hullus hakkab vaikselt lõpule jõudma. lava on tegelikult juba ammu valmis, aga nii palju nõmedaid mõttetuid väikseid asju on vaja teha. ja ma nii ei viitsi. ja ma olen nii väsinud kogu aeg. eile otsustasin, et olgu mis on, aga mul on suva. selle asemel, et truult proovis istuda, olin ukse taga ja ajasin sandroga juttu. see oli tunduvalt huvitavam. kuna tükis eneses ei ole juba ikka väga kaua midagi muutunud sel moel, et oleks põnev vaadata. näitlejatel on igav ja minul on igav. lavastajal õnneks vist ei ole. aga seda, millal esikas on, ei tea me endiselt. naljakas, kas pole. hetke suurim projekt hispaanias, esikas peaks olema kohe ja keegi ei tea midagi.
vähemalt on asjad ses suhtes arenenud, et heli on enam-vähem valmis ja orkestri pärast enam katkestusi ei tehta. ja valgust pannakse juba mitmendat päeva. või noh, hetkel küll riputatakse kõiki neid sadu prožektoreid lihtsalt lakke. lugesin ühe satnge peal kokku 21 ja need on vaid ühe kitsa lavatriibu valgustamiseks. nojah, mis sa ikka tahad kui lava on 30 m pikk ja seal tegutsevad 45 inimest. nüüd kui valgus on enam vähem keskendunud lavale, ei tundu ka orkester enam nii silmatorkav. veel paar päeva tagasi olid nende noodilambikesed ainsad erksad punktid ja nii särasidki nad nagu kamp jaaniussikesi, tõmmastes endale suurema osa tähelepanust, vehkigu siis näitlejad laval palju tahes.
hmm. mis siis veel.
on ikka tore kui heli on olemas. siis saab asju juhtuda kui mikreid õigel ajal kinni ei keera. eile kui stseen lõppes ja meie armas külgkorviga motikas lavalt minema vuras, kohtas ta lava taga veokit, kuhu parajasti laaditi prostituute järgmise stseeni tarvis. ja äkitselt kõlas valjult üle saali "hostia, puta!"
mingigi vaheldus meie igapäevasele rutiinile :)

see on täiesti hirmus kuidas mul on kogu oma isikliku elu jaoks aega keskmiselt kaheksa tundi ööpäevas. sinna hulka siia ka magamine ja hommikusöök ja pesu.. nojah. ehk elan üle. näost olen juba suht ära, igal juhul, et te teaks kui mind ära ei tunne :)
aga ma lihtsalt pean paar asja üles kirjutama, sest nad on TOREDAD!
nimelt nüüd ma tean, miks viigimari on viljakuse sümbol - sest ta on seest paksult spermatosoide täis. esiemst korda elus söön neid värskelt ja kogu aeg on lõbus.
ja eile ma sõin golden õuna ka ja tundsin korraks lutikamaitset - teate küll mida ma silmas pean - ja nii toredalt kodune tunne on.
ja sain teada, et meil on laval alasti naised. neli tükki. pornotsevad. õppkokkuvõttes tuleb neile vist selga ainult sukad ja kingad ja kaelakee. täitsa hirmus, kuidasd inimesed on nõus midagi sellist tegema. tulla tükki ainult selle pärast..? arusaamatu. nad peavad ikka tõesti hädas olema.
nii. ja jälle olen hilinenud.
kallid!
armastan!

mul on null aega kijutada, aga siin juhtub nii palju..
levib aina süvenev rahulolematus produktsiooniga. iga nurga taga võib sosistajaid näha. eriti murelikks teeb olukord seetõttu, et siin peaks hetkel olema tegemist hispaania teatri tipuga - parimad näitlejad, parim lavastaja, parim organiseeritus..ja proovid algavad keskmiselt tund - poolteist hiljem, sest inimesed tilgivad ja organiseerida ei suudeta. väsitav..
eile vigastas üks peaosalistest proovis oma jalga. ja vist veel rohkem oma närve. nad sõidavad neljakesi selle kõlgkorviga motikaga ja väga kiiresti, aga suure raskuse tõttu on ta suht juhitamatu kurvides. no ja siin nad panidki suure mõrtsuga vastu ühte lavatõusu. veri väljas ja ma pakun, et ta värises veel mitu tundu tagantjärele. vot nüüd ma mõistan, miks meil on iga asja peal duublid.
minul on huvitav ja naljakas, kuigi enamuse ajast ka stress ja suursuur väsinus. orkestris on üks viiulimängija neli aastat eestis muusikaakadeemias õppinud ja ütleb mulle "tere" ja "nägemist" :)
ja nüüd on päris mitmed näitlejad hakanud mulle "tere" ütlema. väga mõnusalt kodune igal juhul. ja konstantino, kes mängib moosest, ütleb "kuu", sest see sõna huvitas teda no ja ma siis ütlesin. "päike" ta ei ütle. see on liiga raske.
aa. ja kiko. ta ei ütle mulle enam, et ma olen ilus. nüüd ta ütleb iga kord möödudes mingi sõna, mis peaks tähendama umbes midagi sellist nagu "väike naljakas loomake" ja mis meeldib mulle palju rohkem :) aga ka tema närvid on täiesti läbi. eile rääkis t amulle, et kavatseb täna töölt ära minna. liiga palju pinget. ja ma usun, et ta mõtles seda tõsiselt. praegu on hullud ajad.
sandro on vist kõige kriitilisem üldse. ja ta on maruvihane selle peale, mis toimub. eile ta ütles mulle, et loodab, et saab mulle kunagi näidata päris teatrit. loodan, et ta teeb seda. kas või juba selleks, et teada, mis tema jaoks on päris. pealegi oleks see nähtavasti itaalias. ja see maa meeldib mulle igal juhul võrreldamatult rohkem kui hispaania.
nii. nüüd ma lähen tööle, sest muidu ma jään hiljaks.
kallid.

täna ei ole mul teile midagi rääkida. kurk valutab ja väss on. aga see on kiko. (see pilt ei anna temast küll suurt midagi edasi)

olen nii väsinud, et ära tahaks surra. aga ainult homse pärastlõunani peab vastu pidama. siis on umbes tervelt 36 tundi ainult endale. või no. eesti tööasjadele, olgem ausad.
tunne on selline, et jään jälle haigeks. üldse ei viitsiks. ma olen vähemalt poole siinoldud ajast mingi häda käed vaevelnud.
mataderos oli täna jälle tore. mind kutsuti mingisse basseini ujuma munagi kui soojaks läheb (siin on korterelamute juures ühisbasseinid nimelt). carlose elukaaslane (carlos on lavatööline ja ta elukaaslane teatri õmbleja) kutsus. nii tore :)
ja üks näitleja ütles enne proovist lahkumist, et aitäh, et ma olemas olen. üleüldse siin.
ja ma sain lõpuks ometi endale inimese, keda kallistada! täiesti lõpp kuidas ma seda igatsenud olen. eestis ma ju muudkui käin ringi ja kallistan. ja siin - pooleteise kuu peale alla kümne kallistuse - nende paari eestlastega, keda kohanud olen. jube! aga jah, nüüd on kiko see, kes mu kallivajadust lahjendab. hih. ta on ikka nii naljakas. ja sel moel jube armas. homme panen pildi ka. vaene poiss, et ta nii kole on. tal on väga hea süda. aga ta ise nentis täna ka, et tema ei ole loodud armastuse ja suhete jaoks. sellesse ta sureks. üle kahe korra nädalas naisega olla ei tohi. muidu see tahab abielluda. tema elu on tema töö ja kogu moos. muudmoodi ta ei oska. rääkis veel seda, et eile õhtul oli mingi naisega olnud (vist on ikka konkreetne) ja see tahtis seksida, aga kiko jäi niiviisi magama - riietes - et naine ei saanudki teda üles. no ja ta rääkis seda niiviisi, et ma naersin üle kogu teatri (see ei ole küll eriti raske...)
vot siis nii.

no ja siis veel see.
tehtud on ta sirlule, sest ma ju tean, kuiväga sa neid igasuguseid purskaeve armastad. aga selle pildiga on tegelikult lugu ka. nimelt tõin eile õhtul valusa ohvri kunsti altarile. kükitasin, et pildistada ja püsti tõustes jäid mu i-podi kõrvaklapid põlve taha kinni. mina ja parema kõrva klapp leiname tema lahkunud kaaslast.