otseülekanne madriidist. marion otsustas, et tema täna tööle ei lähe. ainult proovi. niisiis on aega kirjutada.
kuigi jah, ega mul mingeid põrutavaid uudiseid ei ole. kui hommikust õhtuni samas kohas passida, saavad ainult väiksed asjad juhtuda. enamasti.
kogu see hullus hakkab vaikselt lõpule jõudma. lava on tegelikult juba ammu valmis, aga nii palju nõmedaid mõttetuid väikseid asju on vaja teha. ja ma nii ei viitsi. ja ma olen nii väsinud kogu aeg. eile otsustasin, et olgu mis on, aga mul on suva. selle asemel, et truult proovis istuda, olin ukse taga ja ajasin sandroga juttu. see oli tunduvalt huvitavam. kuna tükis eneses ei ole juba ikka väga kaua midagi muutunud sel moel, et oleks põnev vaadata. näitlejatel on igav ja minul on igav. lavastajal õnneks vist ei ole. aga seda, millal esikas on, ei tea me endiselt. naljakas, kas pole. hetke suurim projekt hispaanias, esikas peaks olema kohe ja keegi ei tea midagi.
vähemalt on asjad ses suhtes arenenud, et heli on enam-vähem valmis ja orkestri pärast enam katkestusi ei tehta. ja valgust pannakse juba mitmendat päeva. või noh, hetkel küll riputatakse kõiki neid sadu prožektoreid lihtsalt lakke. lugesin ühe satnge peal kokku 21 ja need on vaid ühe kitsa lavatriibu valgustamiseks. nojah, mis sa ikka tahad kui lava on 30 m pikk ja seal tegutsevad 45 inimest. nüüd kui valgus on enam vähem keskendunud lavale, ei tundu ka orkester enam nii silmatorkav. veel paar päeva tagasi olid nende noodilambikesed ainsad erksad punktid ja nii särasidki nad nagu kamp jaaniussikesi, tõmmastes endale suurema osa tähelepanust, vehkigu siis näitlejad laval palju tahes.
hmm. mis siis veel.
on ikka tore kui heli on olemas. siis saab asju juhtuda kui mikreid õigel ajal kinni ei keera. eile kui stseen lõppes ja meie armas külgkorviga motikas lavalt minema vuras, kohtas ta lava taga veokit, kuhu parajasti laaditi prostituute järgmise stseeni tarvis. ja äkitselt kõlas valjult üle saali "hostia, puta!"
mingigi vaheldus meie igapäevasele rutiinile :)