täna oli üks nutune päev. mhh. jah, olid küll omad helged ja lahedad hetked, aga kokkuvõttes poleks pidanud üldse üles ärkama. hommikul kolisin hotellist välja ja oleksin ääre pealt teatrisse hiljaks jäänud, sest vastuvõtus oli nii palju rahvast. ja kui ma lõpuks - imetlusväärselt õigeks ajaks - teatrisse jõudsin, ei olnud mariano veel kohale jõudnud. noh. vähemalt jõudsin veidi netis olla. nii. ja kui siis mariano tuli, käskis ta mul kõik peale rekvisiidinimekirja ja fotoka maha jätta ja me läksime turule. oli küll see sama koht, kus ma juba korra käinud olin, aga ma ei tundnud seda ära, sest inimeste alt ei paistnud tükikestki maad ja kõik tänavad olid paksult müügilette/kaubakuhjasid täis. ma läksin lolliks seal. esiteks sellest, et see oli nii lahe ja teiseks sellest, et ma ei saanud vabalt ringi vaadata, kuna olin tööl. tahaksin siin kohal mainida, et olen siia jõudmisest saadik iga päev umbkaudu kümnest kümneni rakkes olnud. pluss 24-tunnine hispaania keele intensiivkursus. võite umbes ette kujutada, kui elus ma praeguseks olen. ja asja ei tee paremaks tõsiasi, et mu läpakas on endiselt lollakas ja et mulle ei paista isegi hotelli olevat võimalik helistada. võite lahkelt proovida :) 91 429 44 70 109.
nii. edasi. me veetsime turul umbes kolm ja pool tundi ja see oli üks suur katsumus, sest esiteks ei saanud ma endiselt aru, mida mariano mult täpselt tahab. ta räägib jutu ära ja kõik tundub bien, aga siis ilmneb, et ega ikka ei ole küll. ja kui tema tahtis, et ma ainult vajalikest asjadest pilti teeksin, läksid meie soovid absoluutselt lahku, sest noorkunstnik marion on ju esteet ja ei saa sellist võimalust pildistamiseks mööda lasta. no ok, elasin üle ja pildistasin ikka. ja kui pärast tuli veel antonio, et mootorratturikiivrid ja -prillid üle vaadata, oli täitsa tore. ilgelt palav oli. tänavamõõdikud näitasid +32. ja ma olen täitsa ära põlenud. :) ja siis tutvustati mulle pisut madriidi pühapäevakultuuri. kell oli kolm päeval ja kõik baarid olid inimesi paksult täis ja kõigi baaride põrandad omakorda prahti paksult täis. ja meeletu lärm - kõik tellisid pidevalt karjudes, tellimused anti edasi karjudes ja pärast anti kõtte karjudes. ja kõik oli nii sitane, et ma eestis ei läheks mitte mingil tingimusel sellistesse kohtadesse sisse. võtke levita baar nädalavahetuse varahommikul ja võite arvestada, et see on veel üks ääretult puhas kohake. lisaks ei olnud kuskil eriti toole ja kõik seisid lihtsalt puntides laudade ümber. ja jõid. mariano ütles, et enamik neist pole magama jõudnudki ja et sellisele ilma magamata pühapäeva päeval joomisele on isegi omaete väljend (mis mulle muidugi meelde ei jäänud). ja nad tellisid jooke ja näksimist ja kogu praht tuli otse põrandale visata, sest prügi jaoks lihtsalt ei olnud kohta. tundsin ennast iga oliivikivi puhul ääretult halvana, aga jälgisin kombeid. no ja kui me baarist väljusime ja mina mõtlesin, oh mind naiivitari, et nüüd läheme ja paneme oma kotid teatrisse ära, siis läks teekond hoopis järgmise baarini. õnneks asi sellega piirdus, sest ma pole suurem asi päeval jooja tüüp, aga see, et ma vett juua lihtsalt ei tohi, tehti mulle kohe selgeks.
ok, sinnani oli väga tore, kuigi kurnav, aga edasi oli paha. kui teatrisse jõudsime, oli kell juba peaaegu viis ja kella kuueks pidin "kabuli" vaatama minema. ja siis ilmneski, et olen marianost valesti aru saanud nende fotode puhul. ja ma pidin nad ära sorteerima ja sealt saadik olen vesine, sest iga pisemgi asi tuletab kodu meelde ja ma tõesti tahan eestisse tagasi. aga ma EI TOHI nõrk olla. homme on korras kõik :) las ma täna..
teatris oli täita pandav, olenemata sellest, et kuna ma keelt ei mõista, oli asjast aru saamisega, noh, ütleme et probleeme. tükk algas nimelt tunniajase monoloogiga. :) naine istus keset lava laua taga ja lihtsalt rääkis. publikule. vahepeal jäin küll veidikeseks magama, aga pean tunnustavalt ültema, et ta tegi seda hästi. ja lugu, mis edasi läks, oli ka mõistetav ja tore. hästi lavastatud ja hea näitlejatööga. kostüümid olid toredad. usutavad. tegevus toimus 1998 aastal kabuli linnas pakistanis?. nojah. teatris oli ka vesine olemine, sest vahepeal lasti korraks laulu sõnadega umbes nii: "it is good to leave home and travel, but it is always much better to return."
no olen ju loll või mis.
:P
aa. ja see mohamediga välja mineks oli väga hädine, sest erinevalt hamidist (teada sain nime :)) on ta väga pealetükkiv ja mu pea valutas ja kurk oli valus. siiani on. ja nüüd ma üritan selle halva kõik välja magada. kallistan sind, eestimaa. ja head ööd. :)