eile oli nii rohkeemotsiooniline päev, et ei oskagi nagu midagi öelda. käisime marianoga poodides ja ma julgesin esmakordselt motika seljas istudes kaamera kaela jätta. sain sealt mõned toredad pildid. tegin oma visiitkaardid valmis - selloised toredalt kodukootud. (no mitte liiga õnneks.) lõuna ajal sattusin koos mariano, antonio ja tema õega eatsi vastas olevasse pubisse istuma. seal ei olnud minhit korralikku sööki, niisiis tellisin ühe sangria ja otsustasin pärast poodi minna. ilmnes aga, et sangriaga käib kaasas tasuta tapas - saiaviilud grillvorstide ja juustuga. sõin siis juustu. ja saia. ja pärast ei maksnud oma joogi eest, sest seda polnud arvel kirjas ja mariano ütles, et ei maksa surkida, et siin käibki nii. noajh siis.. ja kui ma poodi läksin, et õuna osta, juhtus katastroof. ostsin lisaks veel paki kolme asjandusega, mis osutusid rullbiskviitideks šokolaadis. ja te võite kolm korda arvata, kas ma pistsin nad kõik kohe kinni. aidaa, tervislik toitumine.
nägin tänaval hamidi ja lubasin talle, et olen õhtul peale etendust (ehk siis öösel, see lõppeb 00.00) teatri baaris, kui aga sinna jõudsin, ilmnes hoopis, et on minek koos mariano ja antonio õe ja veel paari tüdrukuga antonio poole. ütlesin siis hamidile, et homme ja minek. mariano võttis mu motika peale. oi kuidas mulle ikka meeldib sellega sõita. kihutasime mööda öiseid, inimestest ääristatud tänavaid ja ma tundsin, et elan.
antonio juures olid veel mõned inimesed - üks abielupaar, üks mees, tema boyfriend ja üks tüdruk. olin seltskonnas ainus, kes kõiki ei tundnud, aga see polnud suur probleem. antoniol on eesti mõistes suurema keskmise suurusega avatud korter, suur segadus ja meeletult raamatuid. oleksin võinud need sealt kõik pihta panna - no mis sa tahad, kui tüüp on kostüümikunstnik, pealegi veel kunstnik, kes sel aastal võitis hispaania suurima teatriauhinna oma kostüümide eest. mulle pisteti kohe veiniklaas pihku ja peaaegu et unniti proovima isemarineeritud sparglit. mis oli täitsa hea. ja mõne minuti pärast saabus hiinlasest kiirkuller, kellel oli kolm esihammast puudu, hiina toidu laadungiga ja siis oli laud ebatervislikkusest lookas ja marion patustas jälle kuidas jõudis. :S see magushapu bambus oli ikka pagana ma hea. eestis sellist küll ei saaks. nii. ja ühel hetkel oli mul tarvis tualetti minna. kui aga küsisin, kus see olla võiks, näidati mulle kätte suund läbi magamistoa. juba see iseenesest tundus kahtlane. uksevale lähenedes mõistsin aga kohe, et see üritus läkkub nüüd pisut edasi, sest seestpoolt kostus helisid, mis ei lubanud ennast segada. ja nii ma siis seisingi köögis, üritasin arendada vestlust võhivõõra mehega, kes longas inglise keelega üle künga ja tajudes mõõdukalt kõrvaltoas toimuva arengut. see oli huvitav kogemus, taaskord, homoseksile ma enda teada nii lähedal pole olnud (kuigi kes seda angelit teab :P). õnneks ei võtnud see liiga kaua.
kohe kui olime sinna jõudnud, vajus mariano teleka taha ja jäi seda vahtima. küsisin talt, et miks, ta vastas, et huvistv on. pidi olema dokumentaal kokaiinist. kuulda polnud midagi, aga ta sai vist niigi aru. mõne aja pärast vaatas seda juba rohkem inimesi. alles hetkel, mil köögipoolel ühe pisikese pakendi ümber väikestviisi sebimiseks läks sain aru, miks see teema nii huvitav on, heh. tundus olevat suht normaalne meelelahutus, ei midagi suurt. kõik tõmbasid, asi käis suht möödaminnes ja ma ei tea, kas nad üldse aru said, et mina aru sain, aga vahet pole. mul oli paganama huvitav igal juhul. hmm. aga siis varsti läks igavaks, sest igaüks rääkis kellegagi midagi, absint kõis ringi nagu meil võiks viin, ainult ilma pealejoogita ja kõik olid hirmus purjus. vahepeal natuke küll tantsiti, ka minuga, sain paar uut sammu kui mitte selgeks, siis ära proovitud. aga ma ei tahtnud olla esimene mineja. ootasin nad ära ja asusin alles siis minekule. :) tsu-pakaa.
magama sain kolme paiku öösel. nüüd marianoga turule.
pühpäeval, 29. aprillil kell 9.51 hispaania aja järgi.