meeleolu on muutlik. väga toredad ja helged hetked upuvad viletsusse ja kaosesse. ja selle kõige keskel annan ma oma parima, et ellu jääda. siiani see on õnnestunud. ja see näitab ju ainult head :) mul on tunne, et mu hispaania keel areneb. küll suht märkamatult, aga sealjuures kohutava kiirusega. tänase päeva jooksul kohtasin inglise keelt valdavaid inimesi kokku umbes poole tunni jooksul. enamiku päevast veetsin koos marianoga. niisiis:
kas teie olete kunagi sõitnud koos keskealise hipi ja tema bmw motikaga kiirteel, peas vene multikaid meenutav kiiver ning sees umbes sada kilti? mina nüüdseks olen. käisime nimelt koos marianoga linnast pisut väljas, suures ikea poes laudu ja toole otsimas. kuna mariano on barcelonast, algas minek suure ringiga läbi kõikvõimalike valede piirkondade, mille vastu minul isiklikult ei olnud midagi, sest selline viis on mul nähtavasti ainus üldse kunagi madriidiga tutvuda. ja see oli tõesti tore. esiteks mul esimene kord mootorratta seljas ja teiseks juhiga, kes oli väga keevavereline, manööverdades kõigist mööda ka kõige kitsamates kohtades ja kiirendades igas võimalikus ja võimatus kohas. kiirteel oli veits raskem - siis pidi silmi kinni hoidma, et laud tagurpidi ei läheks. ja kogu selle aja, mil ma ta selja taga istusin ja ringi vaatasin, tiirles peas mõte, et "jah, see on see, mispärast tasub teha seda, mida ma teen." tänu stsenograafiale võid sattuda kuhu iganes, kellega iganes. ja see võib olla nõme. ja see võib olla tore. poodides kulus mitu mitu tundi ja tagasi sõitsime juba tunduvalt kitsamal motikal koos ühe ilgelt suure kotiga, mis muuhulgas sisaldas ka hambakaitsmeid, võltstoitu ja suurt pehmet mängusiga.
juba poes oli olukord vahelduva eduga pingeline, sest šoppamine on niikuinii tegevus, mis mind alati energiast tühjaks pumpab, nüüd pidin ma seda lisaks veel hispaania keeles tegema. ja püüa sa niiviisi kellelegi selgeks teha mõnda oma põhjapanevat arvamust ühe või teise rekvisiidi olemuse kohta. isegi eesti keeles on vahel raske.. :) eriti toredaks läks asi siis kui peale pooletunnist tihedat toolipildistamist tuldi meile ütlema, et pildistada ei tohi. kaamera kaela ja pohhuistliku näoga suvalises suunas klõpsutama. vahele õnneks ei jäänud.
nii. see oli siis nüüd toredam osa päevast.
edasi läksime marianoga koos sööma ja seal hakkas ta mult uurima kuidas ma hispaaniasse sattusin. kuigi ma andsin endast parima, ei saanudk ta vist päris täpselt aru, et mul ei olnud algselt plaanis nii suurejooneliselt tetrisse assistendi kohale tööle suunduda. ta tundus mulle ette heitvat, et ma nii noor olen ja nii suurt asja üritan ajada. nojah, eks tema ju ei tea, kuidas need asjad eestis käivad.. ja eks ma saan tast aru ka - olen tal ju pigem ristiks kaelas kui abiks. igal juhul oli enesetunne peale seda vestlust päris närune. ja see kestis õhtuni välja. alles pärast, teatri kohvikus sangriat juues ja temaga veel pisut rääkides sain sandist tundest lahti.
nüüd magama ja hommikul jälle kümneks teatrisse.
!buenos noches, chicos!

19. aprill 2007, 0o.10 hispaania aja j2rgi

PS: mul on uus armuke. ma ei lahku temast ei päeval ega ööl ja ta saadab mind igal sammul. armastame teineteist väga. saage tuttavaks: minu eesti - hispaania - eesti sõnaraamat :P