madriidi naised on kahtlased. kohtasin ühte suurt gruppi, kellel olid ees mehhiko vuntsid ja teist, kus kõik kandsid rinnas pisikest erekteerunud peenist. väga originaalne viis lantimiseks igal juhul. paraku pole mu olnud juhust märgata, kas see on ainult laupäevaõhtune komme või veedavad nad kõik õhtud sel moel ehituna. heh.

mul on söömisprobleem. kardan, et kui kord tagasi jõuan, tahavad mind ainult perverdid, sest ma olen lihtsalt NII suur :)
hispaania toitumiskombed on minu meelest ääretult ebatervislikud, aga siin viibides olen neist paratamatult sõltuv. nad lähevad äärmustesse kõigega, millega vähegi annab. kohv on VÄGA kange, vein kas VÄGA kallis või VÄGA odav, toidukordade vahed VÄGA pikad, toidukorrad ise VÄGA rikkalikud, ja toit VÄGA rasvane, söömine kestab VÄGA kaua, viimane toidukord on VÄGA hilja jne. noh, näiteks. kolm esimest päeva hoidsin lõuna ajal kohvikutes madalat profiili ja tellisin enamasti sama, mis mu kaaslased. tõlkimisest ei olnud suurt kasu, sest info jõudis minuni niikuinii vaid lünklikult. nii sõin ennast enamasti üle. eile suutsin juba nii palju ise öelda/mõelda, et baarman sai aru, et kartulit ma kala juurde ei taha. sellegi poolest õnnestus mul ennast kolmest käigust peaaegu lõhku süüa. kusjuures magustoidust ja kohvist keeldun ma alati. nii. ja siis täna. oma meeletus neljatärnihotellis hommikusöögile minnes lõi minus välja põline eestlane - kui midagi tasuta antakse siis võta. palju. üritasin küll tagasihoidlik olla, aga enamik asju olid kas a)väga head või b)väga huvitavad. lõpetasin tundega, et ma olen nuumsiga ja lubasin endale, et lõuna ajal söön kala salatiga ja kõik. muchos gracias, aga liialdama peab ka mõõdukalt. nii ma siis istusingi mariano ja antonioga (kostüümikunstnik) baari maha ja olin enda meelest ilgelt kaval, öeldes, et ainult kala salatiga, palun. oliividega lõhesalati saabumisel olin siiralt rõõmus ja rahul. kui aga mõne aja möödudes mu kõrvale järgmine taldrik asetati, kus oli grillitud valge kala - ka ainult salatiga - ei osanud ma enam midagi öelda. täitsa hirmus :)
nüüd informatsiooniks neile toredatele, kellega koos me minu viimasel õhtul elo juures süüa tegime - sangria on lihtsalt punane lauavein jää, viilu sidruni ja sidrunilimonaadiga. kogu see muu ägedus, mis me sinna lisasime oli küll ääretult toredalt sisemisi protsesse kiirendav, ent faktiliselt vale :) ja paella on lihtsalt toit riisist. millega iganes, mulle tundub :)
üks asi veel ja siis ma lõpetan toidujutud.
läksin peale tööd - umbes pool kümme õhtul kõige suuremasse kaubamajja el corte ingles'sse selle toiduosakonda uurima. väga mitmekesine valik oli. aga komme ma ei leidnud, puuviljad oli üle elu kallid ja jogurtit oli võimalik osta AINULT neljaste kuni kuueste pakkidena. selle ühe šokolaaditahvli, mis ma lõpuks välja valisin, jätsin aga ikkagi ostmata, sest sabad koosnesid mitmekümnest inimesest. võtsin hoopis suvalisest nurgapoest kotikese erinevate kummikommidega, rahuldamaks oma ebamormaalset magusaisu.

nii. ja nüüd ma lähen ja pean laupäeva. võtan teatris ühe sangria. või paar. ja kui tagasi tulles veel kirjutada jaksan, on hästi :)
ciao seniks.

tere hommikust. ilge uni on. ja pea valutab veits ja kurk päris palju. jõudsin kell neli hommikul hotelli tagasi, aga välja minnes dressipluusi kaasa ei võtnud. idioot. :) aga kui ma tuppa jõudis, oli minu sisenemismuusikaks ühe paarikese armuõhked, mis hetk hetkelt aina tugevnesid. kas ma pean mainime, et see sisehoov siin on VÄGA hea kõlaga? see oli päris huvitav elamus. polegi varem sellise asjaga nii otseselt kokku puutunud.
eile oli päris huvitav õhtu. kuigi see algas vaid gran via ja sealse real madridi poe otsimisega, kukkusin seal ühe mehe otsa, kes alguses lihtsalt tahtis minuga hirmasati suhelda, kui aga kuulis, et ma teatris töötan, läks päris pöördesse ja rääkis pikalt, et ta on näitlemist ja produktsiooni, aga et hispaanias on võimatu teatrisse tööle saada. õnneks oli tal vist mingi kohtamine ja ta lahkus õige pea. no ja siis ma läksin teatrisse ja seisin seal ukse juures ja ei suutnud otsustada, kas minna sisse või mitte sest pisike piilumine näitas, et marianot ega lin'i (tüdruk, kes on mu siinne kontaktisik) ei olnud seal. aga mu dilemmad lahendas uks, mis ühel hetkel sülitas välja ühe "kabuli" näitleja, kes, nagu ilmnes, ei rääkinud mitmekuisest siinviibimisest hoolimata ikka veel hispaania keelt ja kes oli ääretult õnnelik, et minuga rääkida sai. ja kui sisse äksime, oli seal ka mohamed, kes mind vist sebida üritab (ta on umbes 55 ja marokolt :P) no ja siis ma istusingi ja jõingi sangriat ja täitsa tore oli ja kui mohamed mind homme (hetkel ju´ba täna) õhtul välja sööma kutsus, otsustasin, et emme-issi antud turismiraamat, mis ütles, et "madriid ei ole ilus linn. aga seal on elu. seda ei tule mitte vaadata, vaid elada" ei saa ju ometi valetada ja ütlesin jah. ja kui see teine mees, kelle nime ma siiani meenutada ei suuda (täna vaatan plakati pealt järgi, ausõna), mind juba samal õhtul flamenkot vaatama kutsus, ei löönud ma mitte endale omaselt risti ette, vaid läksin kaasa. ja see oli üliüliülilahe. ma pole küll varem flamenkot näinud, aga sellest oli aru saada, et see tõepoolest ei olnud turistikoht ja et need tüdrukud seal tantsisid sitaks hästi. on neil alles karakterit. eestlased ei suudaks mitte kunagi sellise kivinäoga selliseid liigutusi teha ja ikka energiast kiisata. ja lava oli täpselt mu küünarvarre kõrgusel ja vastas ja nende seelikud olid mul vahepeal näos ja see oli uskumatul kombel väga võimas kogemus. koht pandi kell kaks öösel kinni ja kuigi sissepääs oli olnud tasuta, oli kahe sangria hinnast - 20 euri - aru saada, et nad saavad oma väärtusest väga hästi aru. aga kui mul ka oleks lubatud maksta, oleksin seda meeleldi teinud. edasi tahtis ta mind mingisse vanaaegse välimusega keldribaari viia, aga sal oli nii nõme laud, et loobusima ja läkime hoopis...tantsima :) see tuli mullegi üllatusena. aga klubi ukse taga me seisma jäime. ja sisse läksime ka. ja seal oli ka lahe. suur koht, maa-alune saal, palju palju inimesi ja palju palju tantsimist. ja soe ja sõbralik ja elus atmosfäär. ma oleksin nii tahtnud seda jäädvutada. kindlasti lähen sinna tagasi. ja mulle kui eestlasele oli väga huvitav ka see, et seal klubis oli suhtleliselt arvukalt vanemaid inimesi - nii 40-50 aastaseid. äge :) ja üks baaridaam oli ka selles vanuses.
no ja siis me tantsisimegi kella poole neljani. kumbki eraldi. ja mul oli tore.
ja kui ma hotelli poole jaluatsin, oild tänavad ikka inimestest tulvil. viru või väike-karja tänav reede õhtul ei ole sellega võrreldes midagi. ja tõepoolest, see turismiraaamta, mida ma lugesin, ei valetanud - siin ongi kell neli hommikul ka autoummikud :)
ja nüüd ma lähen ja söön ennast sellest homikusöögist ümmarguseks :P
homseni.