tere. see on nüüd siis esimene sissekanne sellesse uude bloogi. vabandan viivituse pärast, aga kuna mu läpakas keeldub väljaspool eestit ennast internetiga sidumast, olen sunnitud abi puudumisel oma sissekanded eelnevalt sisestama ja alles hiljem üles panema.
mulle hakkab vist väga vaikselt kohale jõudma, millega ma ennast sidunud olen. ja see on päris ebakindel tunne. tänase hommikuni tunduski kõik tegelikult nagu üks väga suur viga, sest nii palju asjad tundusid viltu vedavat. alustades sellest, et lennuki tehnilise rikke tõttu hilines lend amsterdamist madriidi kolm tundi, jätkates sellega, et lõpuks kohale jõudnud, ei saanud ma internetile ligi ja lõpetades sellega, et kotti avades avastasin rõõmuga, et mu uhiuus šampoonipudel on otsustanud katki minna ja kõik muud asjad üle ujutada. õnneks oli mul olnud vähemalt piisvalt oidu hügieenitarbed kilekotti panna (mis küll ei päästnud mu pükse) :)
see selleks. tegelikult on kõik kõige paremas korras. hotellituba on lahedaim neist, kus ma oma lühikese elu jooksul viibinud olen. mul on oma kööginurk ja vannituba vanniga ja kaks voodit ja telekas ja prantsuse aknad. elan teatrist kahe maja kaugusel. ja ma olen ühe ääretult pika päeva jooksul tohutult kogenud. ja ma ei kujuta ette, mis veel siis oleks kui ma sellest paganama keelest ka aru saaksin. kui mind maili teel eelnevalt hoiatati, et teatris räägib inglise keelt umbes kolm inimest, kõlas see hirmutavalt. nende inimeste keskel olla oli aga hoopis hirmus. olenemata sellest, et nad kõik tunduvad väga sõbalikud ja vastutulelikud ja kannatlikud on neid päris kindlasti liiga palju ja sellest tulenevalt on neil kokku meeletult palju nimesid, millest ma suutsin vaid murdosa meelde jätta ja nad kõik räägivad väga kiiresti ja väga palju. mina ei suuda aga enamasti aru saada isegi küsimusest - "kas sa hispaania keelt räägid?" päris paha. :)
kuigi olen nüüdseks hispaania pinnal viibinud umbes 24 tundi, jõudsin juba madriidist väljas käia. käisime nimelt 40 km toledo poole mingis meeletus angaaris üle vaatamas ühte vanaaegset veokit. niisiis oli mul a)võimalus saada mingit aimu sellest, milline näeb ümbrus välja linnast eemal ja b)näha tohutus koguses vanu ja veel vanemaid autosid. isegi minul kukkus suu lahti ja ma ei kujuta ette, mida oleksid öelnud mu masinatest rohkem teadvad/hoolivad tuttavad. paraku jätsin fotoka maha ja ei saanud kogu seda toredust jäädvustada, aga me läheme paari nädala pärast tagasi ja oi ma siis pildistan.
tööpäeva keskmine kestus on siin üheteistkümneni õhtul. kuigi proov lõppes poole kümneks, läksid edasised vestlused ikka sinnamaani. ja pärast otse loomulikult edasi teatri kohvikusse. samas ei ole see muud arvesse võttes väga imelik. sest näiteks õhtusöök algabki kümnest - üheteistkümnest. teatrist väljudes paistsid kõik ümbeskaudsed toidukohad - ja neid on palju - inimestest tulvil olevat. ja ka teatrietenduste algusaeg on kõikjal üheksa - kümme. ja kui mulle öeldakse, et hommikul teatris näeme, mõeldakse selle all kella kahteteist päeval.
tegelikult on vist liiga palju juhtunud, et sellest midagi enam - vähem asjalikku välja imeda. ma parem rohkem ei üritagi. aga olge mu esiklapse vastu siis sõbralikud. ehk järgmised tulevad paremad.
!adios!
(esimene hüüumärk käib tegelikult tagurpidi:))

NB! kasulikku teadmist
1) ära mitte kunagi kasuta lavakujunduses kollast! ma ei tea, kas see on meie lavastaja - mario gas - isilik ebausk või käib see kogu hispaania kohta, aga nii on.
2) bataat on asi, mis näeb välja nagu banaan, aga maitseb nagu väga kuiv kurk. ei soovita.
3) olenemata mu veendumusest, et "mahagonny" on muusikal, osutus ta siiski pigem ooperiks. siiski minu sügav kummardus kurt weill'ile ja hispaania lauljatele - seda on isegi täitsa hea vaadata - kuulata. (täpsustuseks - räägib tuntud ooperivihkaja)