oi, on alles raske see uus algus. sõrmed kohe üldse ei viitsiks kirjutada midagi. eriti seetõttu, et midagi meeletult uut ja huvitavat ei paista juhtuvat. on vaid väikesed detailid, mis tekitavad hetketi hea tuju ja ei lase kukkuda totaalsesse igavusse ja tülpimusse.
tegelikult, mis ma siin valetan, miskit suurt juhtus ju ka. kuigi ma ei tea kui palju see muudab. nimelt tõsiasi, et jean guy lahus täna pärastlõunal hispaania pinnalt ja saabub siia tagasi alles 8.juunil!!! ja nüüd on mul lõpuks see vastutus, mida ma kogu aeg tahtnud olen. hiigelpikk nimekiri asjadega, mida, nagu teatris alati, oli vaja umbes eile ja mida tõenäoliselt niipea veel ei tule, ning kohustus nüüdsest alati otsast lõpuni proovides viibida, dekoratsiooni ja rekvisiidi olemasolu ja olukorda kontrollida, pildistada ja lavastajat kuulata, kõigest ette kanda.
ja lõpuks ometi on mul võimalus organiseerida asjad oma tempo järgi omas järjekorras. või no vähemalt ma hakkan üritama seda teha. huvitav kaua ma selel tempo juures vastu pean. need, kes mind lähemalt tunnevad, teavad ehk, et mul on kalduvus üle pingutada. näiteks ütles jean guy, täiel teadmisel sellest, et hakkan nüüdsest alati kahe piku öösel hotelli jõudma, et võin hommikud vabaks võtta ja alles pärastlõunati alustada, aga millal ma homme alustan? pool kümme lähen välja. ma ei suuda lihtsalt niisama olla. ja hommik ei ole mu meelst hea aeg vabaduseks. õhtu on. ja ma ei suuda harjuda tempoga - proov kord päevas, kuuest poole üheni öösel. minu jaoks puudu sellel loogika ja efektiivsus, sest kõik on laibad, kuna ega sa kogu päeva ju ikka maha ei maga. ole siis näitleja või mitte.
ei no, tegelikult oleks kõik korras kui mul eestis nii palju asju pooleli poleks. lõpetamine näiteks. selline pisike detail. või sisseastumine. aga noh, küll ma hakkama saan. siiani olen elus, olen edaspidi ka.
ja kui ma endiselt suudan rõõmu tunda sellest ,et jõuan platsile 15 minutit enne teisi ja i-podist tuleb samal ajal hea lugu ja ma saan õues üksinda tantsida või et vihma sajab ja pärast kõik lõhnab nii värskelt kui ma öösel hotelli poole kõnnin või et ühel vanal tädil on tänaval erkpunased kontsaga saapad jalas või et jean guy lõhnab ühel hetkel nagu mingi ammuununenud mälestus või et kui ma pargis laman ja päevitan, jookseb mõnesaja aasta vanuse poolsammaldunud skulptuuri juurde natuke eemal üks pisike tumedate lokkidega heleroosas kleidis ja sukkades ja kingades tüdruk, kes näeb välja nii armas nagu muinasjutt, siis ma usun, et mul on täitsa hästi.
päriselt.
:)