täiesti uskumatu. kell on kolm päeval, mina jõudsin just teatrisse ja ma olen jummala purjus.. mitte millestki. no hea küll - sama hästi kui mitte millestki. kohtusime jean guy'ga kell pool üheksa hommikul, et mataderosse minna, sealne set on juba päris valmis, aga hullult palju on vaja ümber teha. praegu olen väga rõõmus, et marianol on wiosna, kes on maalija ja tuleb suure tõenäosusega meile appi. ja peale mataderot läksime turule, kust otsisime (ja vist lõppudelõpuks ka leidsime) kohvreid ja kaalud ja veel paar vajalikku rekvisiiti. on ikka raske see teatrielu. vahel tundub nii mõtettu samas kohas kolm-neli korda käia. aga tegelikult on see vajalik. tammusime seal ringi kuni turg kinni pandi, ehk siis kella kaheni. (tõsi ta küll on, et jean guy ja mariano võtsid vahepeal baaris ühe õlle ja mina vee, aga õlled on siin nii pisikesed, et libisevad kergelt ja kiirelt alla.) ja peale seda, taaskord, selle asemel, et teatrisse tulla (võiksin sama hästi öelda, et koju tulla) lõpetasime jälle la latinas ossi baaris. marianol on seal vist mingi tuttav ja ta saab joogi kõrvale alati tapaseid. kui kohale jõudsime, oli sealne melu mulle juba tuttav. seisime leti ääres ja kui mult küsiti, mis ma tahan, võitsin ennast, küsides veini gaseeritud veega. hakkan juba vaikselt harjuma sellega, et kui meesetega kõrtsi satun, siis tõenäoliselt nemad maksavd. isegi ei ürita enam vaielda enamasti. no ja nemad jõid õlut ja kui tapased (šampinjonid ja sai ja natuke liha rohke õliga) toodi, siis nad narrisid mind, et lahkun siit hispaania kehaga (ehk siis hiigelsuurena) ja mu vanemad peavad pingutama, et mind ära tunda. ja kui ma kurtsin, et mul on endiselt raske prahti maha visata, siis jean guy hakaks mulle rääkima sellest, et kunstnikud ei tohi anda hinnanguid. seda teevad poliitikud. et mina pean lihtsalt vaatama ja omaks võtma ja õppima ja mõistma. sest ei ole mingit mõtet teha kujundust nt moliere'ile kui sa ei tea siinsete inimeste käitumise tausta. või ükskõik mis üldse millise muu autori teosele kui sa ei mõista ega tea kultuurilist tausta. ta rääkis sellest väga pikalt. vahepeal tellti uued joogid ja tulid uued tapased ja jaen guy ütles, et ma PEAN neid proovima, sest see ongi hispaania. aktsepteerisin vaikselt selle, et kaalun tagasi jõudes tonni, lubasin endale, et siis hakkan trennis käima ja sõin. friteeritud tuunikala ja mingid friteeritud junnid, mis maitsesid natuke nagu tibu emme tehtud sibula-peekonipirukas, ehk siis meeletult hästi. (võimalik, et asi oli ka selles, et ma polnud suurt midagu söönud. muna-kartulitortillat ainult kell kümme hommikul veits.) ja jean guy muudkui rääkis ja rääkis kultuuride tundmisest ja aktsepteerimisest ja jõudis lõpuks selleni, et ma pean koos marianoga minema härjavõitlust vaatama, sest tema oskab mulle seda seletada ja teatris toimuvatel kontsertidel käima järgmisel nädalal ja et ma pean augustis tagasi tulema siia, et mariano saaks mind viia barcelonasse ja valenciasse ja igale poole mujale. oleks küll tore temaga koos motika seljas tereve hispaania läbi sõita.. :) ja liiklusummikud oleksid tunduvalt väiksem probleem.. oh jah, eks näis.
aga nüüd ma lähen pradosse, sest täna on tintoretto näitus viimast päeva ja ma lubasin jean guy'le, et lähen. vot siis. :)
loodetavast jõuan ikka ka sinn, mitte nagu eilse carmina burana kontserdiga, kuhu jäigi minemata (19. mai hoopis).
ok. aitab küll. tsauks praeguseks.